Jagan veganid laias laastus kaheks - teaduspõhised (kaalikad) ja usklikud (kapsad). Mis mõlemad on eesti keeles ka pea sünonüümid, muide.

Kaalikad suudavad rääkida veganismist toitainete, kalorite ning vitamiinide keeles. Mida millega asendada, kuidas puudujääke korvata, mitu korda ja mida päevas peab sööma, et tervisenäitajad püsiksid pikemas plaanis normis.

Nende veganism on teaduspõhine. Kaalikate veganismi kui valikut aktsepteerivad ka põhjamaade toitumisspetsialistid. Sellest me rohkem ei räägi.

Kapsasteks liigituvad Namaste valla Umbluu küla elanikest veganid. Oma tõed leiavad nad Telegramist, Alkeemiast või Pläma talu pereblogist. Kuigi veganism on vaid osa kapsaste eluvalikute-vaadete komplektist, tihti tandemis öko- ja tervisefašismiga, kutsuvad kapsad oma paralleeluniversumit uhkusega vegan-elustiiliks. Nad sobitavad täistaimse toitumise kenasti oma uusvaimsesse ja vandenõuteoreetilisse maailmapilti, jättes sealt sama sujuvalt välja näiteks vitamiini B12 kui ravimitööstuse vandenõu veganismi võidukäigu vastu, nagu ka vaktsiinid. Teaduspõhised kaalikad nii ei tee, kusjuures.

Kapsad on karjaloomad, ohu korral hakkavad kooris määgima ning jooksevad massiga vaenlasele peale, nagu võitmatu Punaarmee tuiskas Talvesõjas soomlaste kuulipildujasektoritesse.

Kapsastele ei jõua kohale, et põhimõtteliselt töötavad nad karuteenekontoris ning nende peamiseks kliendiks on just nimelt seesama veganlus ise. Nad taipa järjekindlalt, et igasugune reaktsioon stiilis äraostetud-ja-tagurlik-maailm-meie-vastu on parim viis tätoveerida ise endale otsa ette “ullike”. Mis paraku kipub laienema ka kaalikatest veganitele.

Päriselt ka – kui sa lähed telesaatesse veganite esindajana tohtriga väitlema, siis pane palun teaduspõhine jutuskeem kodutööna kokku, räägi oponendiga sama keelt vähemalt sama hästi. Minu meelest iseenesestmõistetav suhtekorraldustõde. Kuidas see kohale ei jõua juba mitmendat aastat jutti?

Ega saagi jõuda, sest kapsad tegelevad tõejärgsele ajastule omaselt küberkajatubades järjekindla enesevõimestamisega. Ja siin lähevadki asjad lappama, sest asjaosaliste PhD kraad kõigil maailma teemadel pärineb reeglina Google University akrediteerimata õppekavade õhtukursustelt.

Kui veganpitsa lastakse kajatoas auklikuks kui soola- ja gluteenipomm, on midagi läinud valesti. Veganism ei võrdu tervisefašismiga, ka falaffelburger on olemuselt rämpstoit, kuigi kergemini seeditava kotletiga. Poissmeheklassika ehk sibulaga praekartulid, kõrvale üks õlu, on samuti vegan. Ja elu lõppeb igal juhul alati surmaga.

Kuna kapsad teaduspõhiseid argumente ei tunnista, töötab karuteenekontor täisvõimsusel. Pooltväiteid leidub ju paremaidki. Mis siis, et usku kinnistava väemantra olen-tänu-toitumisharjumustele-teist-parem-inimene korrutamine mõjutab ümbritsevat ühiskonda vastupidiselt. Vähemalt on kapsal endal hea enesetunne, eksju.

Kuid ei see ega ka aga-ise-sööte-ka-valesti jutt muuda tõika, et kui mõni sundveganist laps haiglasse kukub, siis just tänu kapsastest vanemate hoolitsusele, mitte salaja salaamivorsti söömisest.

Kurb on see, et veganluse kui maailmaparandusmeetodi kuvandi kujundavad just kapsad. Stereotüüpne vegan on kahekümnendatest linnalaps, pigem naissoost, kõrge enesehinnanguga, madala kriitikataluvusega, olematu enesekriitikaga, uusvaimse maailmapildiga, on loomadest lähedalt näinud vaid kiisut ja kutsut. Maaelu on tema jaoks mõisa verandalt paistev pastoraal ja talupoeg, see keskmine eestlane oma köögikomberuumis, üks juhm ning räpane mõrtsukas. Tema aga peen ja vooruslik mõisapreili. Ja panete tähele – tema empaatia piirdub koduloomadega.

Võtame näiteks ühe kaerapõllu. See on bioloogiliselt kordi vaesem keskkond kui sama suur niit. Tõenäoliselt taimekaitsevahendite teene. Kui kasutada karu kaerapõllust eemal hoidmiseks ka elektrikarjust, siis saab maiasmokast mõmmi särtsu ja tal on valus. Valik on ju lihtne – kas süüa saad sina või karu ja putukad-linnud. Elu paneb asjad ise paika.

Ja ärge tulge rääkima üleilmsest mahepõllumajandusest, kui te just kogu täiega pronksiajas ei taha elada. Reaalpoliitik minus ütleb, et lõpuks võidab võitlusest veganismi eest hoopis üleilmne GMO- ja taimemürkide äri eesotsas Monsantoga. Palju õnne, brave new world! Ja hüvasti mesilased! Kuigi Hiina varblastest või Yellowstone’i huntidest võiks ju ka midagi õppida. Niipalju siis veganismi, bioeetika ja üleilmse kapitalismi suhtelisest suhtest.

Muidugi on väga mugav viidata Paul McCartney tsitaadile klaasseintega tapamajadest, üldistada ja unustada, et liha kvaliteedi ja looma stressi suhet on uuritud koos järeldustega. Moraalile rõhuvad epistlid (eriti, kui sellega käib kaasas mõisapreililik eneseülendamine) ei toimi, elementaarne moraalipsühholoogia.

Aga seleta seda kapsale, kes sõi „eelmises elus“ muretult strooganovi, kuni selgus, kust ja kuidas tuleb sousti sisse liha. Naturaalsest maaelust võõrdunud ja linnastunud kuldse miljardi esindajana trotsib ta nüüd evolutsiooni, mis tegi inimesest omnivoori, kui ka põhikooli bioloogiaõpikust tuttavaid toiduahelaid, justkui uskudes, et seda kõike saab muuta kampaania korras.

Mitmete mõttevoolude populariseerimise pudelikael on just selles, et rõhutakse liialt moraalsetele argumentidele. Inimene viitsib millegagi kaasa tulla või sellesse mõistvalt suhtuda vaid siis, kui näeb selles kasu endale, ning see ümbritseb teda normaalsuse osana.

Näiteks miks ei võiks olla veganite libajuustud-vorstid igas nurgapoes segamini pärisjuustude-vorstidega, ning konkurentsivõimeliste hindadega? Miks peab kapsast vegan kahtlast moraali lugema, kui võiks kaalika kombel sõpruskonnale mõne mitteloomse hõrgutise valmistada? Ja kui see kõik on nii tervislik, siis miks mitte jagada ühiskonnas vastutust, tunnistades ka omnivoorlust ja koos toitumistohtritega õpetada keskmine eestlane sööma praegusest tervislikumalt?

Tähelepanekuid ja küsimusi võiks muidugi veel esitada, kuid üldiselt peaks jutu mõte kohale jõudma küll – aitab sektantlusest, vähem ohvrimentaliteeti, kõvasti enesekriitikat, teaduspõhine argumentatsioon ning kooperatsioon ja ei mingeid kapsapäiseid mõisapreilisid püünel. On aeg areneda.