Suureks paisunud arutelu teemal, milliste parameetritega ema sobiks tiitlile kandideerima, sai alguse VWSEK-i aktsioonist esitada naisliidule pöördumine, milles seisab: „2017. aastal on nõue, et emal peaks olema vähemalt kaks last ja need peavad olema üles kasvatatud koos abikaasaga, solvav emade jaoks, kes näevad suurt vaeva, et oma last või lapsi üksi kasvatada, või kes kasvatavad lapsi koos elukaaslasega.”

Ent naisliit ei ole varmas oma konkursi kriteeriume muutma. Liidu juhi Siiri Oviiri sõnul on naisliidu liikmeskond küll avanud arutelu statuudi võimaliku täiendamise üle, aga kiiret tulemust sellest ilmselt ei sünni ja tänavune konkurss toimub endistel alustel. Erilise solvanguna on osa naisi tõlgendanud Oviiri lauset, et konkursi eesmärk on tunnustada ema, kes „kasvatab lapsi turvalises keskkonnas, kus lapsel on võimalik toetuda nii emale kui ka isale – seepärast pandi ka tingimuseks abielus olemine”. Ajal, kus Eesti 15-aastast ja vanematest elanikest on abielus 35% ja vabaabielus 16%, on abielus olek imelikult piirav tingimus küll.

Ühe auhinnaga elu kogu kirevust katta on nagunii võimatu. Selles mõttes ongi kaks aasta ema konkurssi parem kui üks.

Mõneti on VWSEK-i tüli Oviiriga, kellel on olnud kaalukas osa selles, et Eesti tipp-poliitikas tegutseb veidigi naisi, irooniline. Ent ideaalse ema otsimine on miiniväli, kus on lihtne kellegi tundeid riivata. Vaevalt leidub palju vastuvaidlejaid väitele, et osa üksikemasid on tublimad kui abielus emad ja osa üksikemade laste kasvukeskkond võib olla turvalisem kui kahe vanemaga peres kasvavatel lastel. Elus tuleb ette igasuguseid juhtumeid. Kas aga mõni peremudel, näiteks nn traditsiooniline perekond, on lausa üldiselt-keskmiselt ideaalsem kui teised, selles küsimuses on küll raske üksmeelt loota. Kooseluseaduse saatus on tõend selle kohta.

Ühe auhinnaga elu kogu kirevust katta on nagunii võimatu. Selles mõttes on kaks eraldi konkurssi parem kui üks. Peaasi, et tiitlite jagajad teineteise valitud aasta emadesse lugupidavalt suhtuksid.