Kuid kui autorile ronivad täistaimetoitlased ikka nugade-kahvlitega selga ning ta sildistatakse sildistajate poolt sildistajaks, siis järelikult muljusin eelmisel pühapäeval õigeid konnasilmi.

Asi on ju tegelikult lihtne – ole sa kaalikas või kapsas, subkultuur on sama. Ning teadupärast on iga subkultuur olemuselt rohkem või vähem elitistlik ning selle liikmed ei hooli ülemäära ülejäänud ühiskonna arvamusest. Veganite subkultuuri probleem on selle laialivalguvus.

Samas märkame veganite subkultuuri juures paradoksi, et niipea kui kusagilt kõlab kriitikat, peamiselt siis teaduspõhise toitumise ja meditsiini maailmast, muutub muidu nii iseteadlik subkultuur korraga ühiskonna ohvriteks, tagakiusatud vähemuseks, kellele tehakse liiga. Korraga on probleem, et TAI ei taha kuulda veganmenüüst kui tõsisest toitumissoovitusest mitte midagi. Mis siis, et Skandinaavias on taoline toitumisviis teatud tingimustel toitvaks tunnistatud. Meie arstid-toitumisspetsialistid ei tea ikka mitte kui midagi! Teavad küll.

Nooruslik entusiasm ilma kriitikameeleta

Põhimõtteliselt on meie vegankogukond teinud kolm suurt viga. Kõigepealt võeti moodne veganlus kui toitumis- ja elumõttelaad üle nooruslikust entusiasmist ilma kriitikameeleta, mis aidanuks seda kohalikesse oludesse sobitada. Ja muidugi kogu komplektiga, kuhu kuulub ka üldisem loomaõiguslus. Liiga palju esialgu liiga võõraid muresid söödeti ühiskonnale ette.

Teine veakoht oli, kui paati hüppasid Namaste valla Umbluu küla inimesed oma ebateadusliku maailmapildiga. Juba siis oleks pidanud kaalikate aktiiv, organiseerunud mõne mittetulundusühinguna, selge vahe vahele tegema ning enda sees kehtestama just selle teaduspõhise normi, standardi kasvõi kopeerides mõne muu maa juba olemas olevat riiklikult tunnustatud toitumissoovitusi veganitele, et olla meditsiinispetsialistide jaoks eos tõsiseltvõetavad partnerid.

Sest kui Umbluu küla veganid hakkasid peale Google University lõpetamist end pidama tõejärgse ühiskonna eeskujulike esindajatena arstidest ülemateks, löödi teaduspõhise maailmapildiga meditsiiniringkond muidugimõista ringkaitsesse. Praegune vastasseis ongi ju tingitud sellest, et Umbluu külast hakkas arstikabinettidesse laekuma liiga palju väärvegantoidetud lapsi.

Isiklike isikuvabaduste tasandil on teaduspõhisest lähenemisest ja ühesest standardist muidugi ükskõik, kuid me räägime vanemate poolt ajupestud ning vahel ka vaktsineerimata lastest.

Loeti moraali ja näägutati

Kolmandaks jäädi selle kõige juures enese õigustamiseks taguma liiga kauaks ning valjult eetikatrummi, loeti moraali ja näägutati, sildistati omnivoore näiteks laibasööjateks ja tehti kõik moraalipsühholoogia reeglite vastu. Mitut inimest solvati ja sildistati? Kuidas ikkagi on selle taimede närvisüsteemi, kaugelt maalt tuleva plasti ja pappi pakendatud vegantoidukauba transpordi ökoloogilise jalajälje ning kohaliku mahe- ja muude väiketootjate tarbimise ja rahvusvahelise äri on-nõus-maksma-topelt-kui-toote-legend-sobib ostjatesegmenti kuulumisega? Taimede närvisüsteemi olemaolu mittealternatiivne fakt teeb moraalist topeltmoraali, porgandimõrtsukad.

Palun kolme eelmise lõigu kohapealt veganitelt kriitilist enesevaatlust, mitte tõejärgseid usukinniamisi-õigustusi, milletaolisi on viimastel nädalatel tootnud veganite infokanalid omajagu. Eksimine on inimlik ning selle tunnistamine on samm asjade parandamise suunas.

Järgnema peavad:
1. Lahtiütlemine pseudoteadusest, umbluukogukondadest ja nende portaalidest kui infokanalitest ning neist kui vegan-elustiili etalonidest.
2. Omnivoorluse aktsepteerimine toitumisviisina, ilma igasuguse halvustava alatoonita.
3. Eetilistest argumentidest loobumine, lähtudes elementaarsest moraalipsühholoogiast.
4. Ei mõnita meie arste ja toitumisspetsialiste, kes on kriitilisel seisukohal veganluse suhtes.
5. Kui on vaja vaielda, siis ainult kalorite, vitamiinide ja toitainete keeles viidetega ka teadusmaailma „peavoolus“ aktsepteeritud allikatele.
6. Rõhk mitte vegansoovitusmenüü väljapressimisele, vaid üldistele tervisliku toitumise tõdedele, arvestades ka omnivooridega.
7. Avalik hukkamõist, kui jälle ebateadliku vegan-toitumise tagajärjed meedias kajastamist leiavad.

Olen jätkuvalt seda meelt, et endaga võib iga inimene teha mida iganes, kuid kui mängu tulevad lapsed, kel pole valikut, on kuri karjas põhjusega. Ja isegi kui keskmist kaalikat, kapsast rääkimata, ühiskond üldse ei kõiguta, siis siinkohal on juba kogukonna enda heaolu ning ühiskondliku tõsiseltvõetavuse nimel vaja ära otsustada, mida siis õigupoolest tahetakse, kas olla sekt tragikoomiliselt radikaalseid umbluumarginaale või võtta vastutus, juurida kapsad välja ning teha ühiskonnaga koostööd. Kahte korraga ei saa ning kui liisk langeb esimese ehk umbluusektantluse kasuks, ei maksa mängida ühiskonna ohvrit ja teaduspõhisust süüdistada, kui omad vitsad veganlapsi ja siis vanemaid peksavad.

PS – Pakun, et viie aasta pärast hakkavad kapsastel välja lööma radikaalsest väärveganlusest tingitud tervisehädad ja ongi kogu maailmaparandamine.