Avalikkuses on paari päeva jooksul põhjatud Siiri Oviiri ja Eesti Naisliitu, kes aasta ema valib. Mis mõttes peab aasta ema olema abielus? Meil on igasuguseid perekondi ja eluvorme, kõiki neid tuleb tunnustada! Kuidas saab Eesti “esiema” või ka “esiisa” kohustada olema abielus?

Isiklikult leian, et naisliidu töö aasta ema ja aasta isa valimisel on olnud hiilgav. Ma ei arva, et avalik tunnustus ühele konkreetsele emale või isale kompenseerib kogu ühiskonna tunnustuskohustuse kõigile tublidele emadele ja isadele, ükskõik, kuidas neil elu on läinud. Neist sõltuvalt või neist sõltumatult.

Aasta ema ja aasta isa valimise mõte on tunnustada perekonda kui tervikut. Naist ja meest, kes saavad ühiselt järglase või järglasi. Vähemalt sellel hetkel, kui nad uue elu loovad, tunnevad nad, et tahavad seda teha koos. Õhus on vastastikune austus, armastus, helgus. Sisuliselt alati.

Iga laps peab teadma, et ta on kahe üksteist armastanud (ja hea, kui ka armastava) inimese ühistöö – looming. Last ei saa emast ega isast mitte keegi lahutada, ka lapse ema või isa mitte, isegi kui mõni neist on viha- või meeleheitehoos seda teha tahtnud. Kui mees ja naine lahutavad, jäävad nad isaks ja emaks edasi. Elu lõpuni.

Naisliit on teinud väga hästi, et tunnustab abielu institutsiooni. Tunnustamine ei tähenda, et teisi võimalusi elus ei pruugi ette tulla. Kuid abielu, kus on lapsed ja armastavad vanemad, on ja jääb ühiskonna üheseks ja ühiseks ideaaliks.

Abielu on leping ning juriidiline kaitse kahe poole suhtele – kui suhe peaks sassi minema. Kuid abielu on ka traditsioon ja romantiline armastuse liit. Abielluvad inimesed, kes tahavad seda väga teha. Keegi ei sunni neid. Nad tahavad. Nagu lapse eostamisel nii on ka altari ees kaks inimest, kes hindavad üksteist ja tahavad “koos elada, kuni surm neid lahutab”. Ilus on, kui enne on liit ja tõotus ja siis järeltulijad, kuid ei ole midagi katki, kui juhtub vastupidi. Armastus võidab kõik karid.

Naisliit ei ole muidugi kogu Eesti. Kui keegi peab õigeks valida aasta üksikema või aasta üksikisa, võib ta seda teha. Ei ole tõesti välistatud, et mõni üksikema on palju tublim ema kui mõni “tavalise” perekonna ema. Kuid kindlasti ei usu ma, et peame abielu labaselt halvustama, sest “kõik abielud ei püsi” ja “kõik inimesed ei taha abielluda”. Milleks see iganenud relikti propageerimine? Keegi ei taha ju enam abielluda? Tahavad küll, ja kuidas veel. Eriti siis, kui ühiskond ja avalik arvamus seda toetab.

Elu on muidugi keeruline. Paraku me ei saa aasta emaks või aasta isaks valida naist või meest, kellel saatuse tahtel ei ole lapsi. Kui loodus on nii määranud, kas selline valimine solvaks neid? Ei. Mitte keegi ei saa kandideerida kõigile auhindadele ja tiitlitele, kuid mõnele saab ikka.
Kui me tahame tunnustada perekonda – kevadel tunnustame ema ja sügisel isa, sealjuures ainult ühte – siis selleks võivad olla reeglid, mida kahtluse alla seda ei ole viisakas. Naisliidu reeglistik ütleb tegelikult, et ta väärtustab perekonda. See on kindlasti ülimalt kaasaegne ning tulevikku suunatud väärtus, mida iseloomustab sõna “armastus”.

Mind on teinud väga kurvaks, et Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ei ole võtnud enda südameasjaks Eesti ühiskonna jaoks olulisi väärtusi toetada, vaid neid muuta. Suunas, mis ühiskonda ei ehita, vaid lammutavad.

Selles debatis ei ole minu meelest algatajaks olnud mitte hüljatud, kuid tunnustust vajavad inimesed, vaid poliitikakujundajad, kes tahavad lõhkuda Eesti rahva püsimise vundamenti – tervet Eesti peret. Sellisele soovile kaasa elamine oleks oma enda jalgade maharaiumine, kui väljenduda kalevipoeglikult.