Neid kõiki ühendab Rail Baltic – müstiline projekt, mis ülepäeviti põhjustab arvamusavalduste laviini. Järgnevalt vastan Rail Balticu kriitikute põhilistele teesidele.

Renoveerimine vs. uus raudteevõrk

Kõlanud on arvamus, et kui olemasoleva raudteevõrgu kiirust soovitakse suurendada 160 km/h-ni, siis piisaks selleks Rail Balticu rahast. Eeskätt on mõeldud renoveerida trassi Tallinn-Tartu-Valga-Riia-Kaunas.

Kui võtta arvesse Eesti Vabariigi omafinantseeringut, siis see on suurusjärgus 250–275 miljonit eurot. Umbes sama palju maksaks Tallinna ja Tartu ning Valga vahel kiiruse suurendamine 160 km/h-ni. Selle summa eest oleks võimalik renoveerida Tallinna, Tartu ja Valga vahelised raudteelõigud, kus veel 160-kilomeetrise tunnikiirusega sõita ei saa, ning renoveerida kogu lõigul signalisatsioon.

Kuid arvestada tuleks ka sellega, et siis tekiks suure tõenäosusega probleeme raudtee läbilaskevõimega: üks kiire rong võtab liikumisvõimaluse keskmiselt kahelt kaubarongilt või aeglasemalt reisirongilt. Kui aga väheneb läbilaskevõime, tuleb hakata ehitama teist raudteed Tapa ja Tartu vahele. Samuti ei piisa sellest summast finantseerimaks ülesõitude ja ülekäikude kahele tasapinnale viimist. Loomulikult pole selle raha eest võimalik lõiku ka elektrifitseerida.

Ja mis kõige tähtsam, Rail Balticu puhul räägime europrojekti kaasfinantseerimise vajadusest. On suur küsimus, kas valitsus võtab väga suurt laenu Eestisse eraldi kiirraudtee rajamiseks. Mis puudutab olemasolevat raudteed, siis kindlasti on võimalik raudteed peale eelarveliste vahendite renoveerida ka Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Regionaalarengu Fondist.