Mõistagi on rahandusminister Sven Sester rüütanud lõdvendamise ilusatesse sõnadesse: paindlikkuse suurendamine, majanduse jahtumise vältimine, pikema vaate võtmine. Paraku on nende taha peidetud soov turgutada tuleva aasta eelarvet, sest Jüri Ratase valitsusel on oma kulutamissoovidele tulukatte leidmisega tõsiseid raskusi.

Kavandatav seadusemuudatus annab Ratase valitsusele võimaluse teha 2018. ja 2019. aasta eelarve struktuurse 0,5% defitsiidiga, sest eelmised valitsused hoidsid eelarve struktuurses ülejäägis. Teisisõnu: Ratase valitsus kavatseb valmistuda 2019. aasta riigikogu valimisteks eelmise valitsuse arvel. 2020. aastal ametis oleval valitsusel – võib-olla juhib sedagi Ratas ise? – seisab siis ees ülesanne eelarve defitsiidist ülejääki pöörata. Seda küll pikaks vaateks nimetada ei saa, eks ole? Vajadus püksirihma pingutada satub halvale ajale ka EL-i eelarveperioodi seisukohast: praegune periood lõpeb 2020. aastaga ja järgmine, kust Eestile jagub kõigi eelduste järgi juba vähem raha, algab 2021. aastal. Reserve ja eelarve defitsiiti laskmise võimalust läheb meil vaja pigem siis, mitte praegu.

Kurja loosungiga „Raha tuleb maksudest!” tapavad Ratase valitsuse ministrid vabatahtlikku valmidust makse maksta.

Ent eelarve, nagu öeldud, logiseb ka juba järgmise aasta perspektiivis. Paljud, sh eelarvenõukogu, peavad riigieelarve tulude prognoosi liiga optimistlikuks, sest kavas olevatest keerukalt rakendatavatest maksumuudatustest võib laekuda loodetust vähem tulu. Risk on tõsine, sest ülepeakaela tehtavad muudatused ja kuri loosung „Raha tuleb maksudest!” vihastavad ettevõtjaid. Maksu- ja tolliameti eelmine peadirektor Marek Helm, kelle ajal maksude laekumine kenasti paranes, kirjutab tänases lehes, et kogumisega pole maksude laekumisel suurt pistmist, enamik makse laekub vabatahtlikult. Seda vabatahtlikku valmidust makse maksta tapavad Ratase valitsuse ministrid praegu edukalt.