Põhiseaduse järgi otsustavad ja korraldavad kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused ehk vallad ja linnad. Kohaliku rahva esinduseks on volikogud. Tänased omavalitsused olid moodustatud linnades, kunagistes valdades ja uutes keskustes. Lähtuti kaalutlusest, et kus rahvas tihedamalt koos ja omavahel rohkem seotud, otsustagu ja korraldagu kohaliku elu küsimusi ise. Põhiseadus ei sätesta, mida tähendab mõiste kohalik. Haldusreformi seadus nõuab omavalitsuse säilitamiseks vähemalt 5000 elanikku. Kuna suuremas osas valdades pole niipalju rahvast võtta, tuleb huupi kehtestatud normi täitmiseks ühineda inimestega, kes elavad kuskil metsa taga ja kellega seni pole pistmist olnud.

Puder ja kapsad

Mõned võtmesõnad haldusreformi kavades on pärit Walter Christalleri keskuskohtade teooriast. Christaller lähtus eelkõige külade, alevike ja linnade omavahelistest kaugustest ja neis pakutavatest kaupadest ja teenustest. Inimene otsib igapäevast kaupa või teenust elukohale võimalikult lähedalt, pikemaid sõite võtab ta ette harvemini tekkiva vajaduse rahuldamiseks. Laiem teenuste valik jääb seega linnade, igapäevased väiksemate kohtade pakkuda. Omavalitsuste puhul tähendab see, et kohalikud omavalitsused lahendavad igapäevaseid kohalikke, suurim omavalitsus ehk riigikogu aga suuremaid küsimusi.

Valitsejad võõrsilt

Kokku liidetud valdades ja linnades hakkavad kohaliku elu küsimusi otsustama ja korraldama kohalikele täitsa võõrad inimesed. See tähendab, et paljud kohaliku tähtsusega asjad jäävadki lahendamata. Kui mõni väiksema eksvalla esindaja ka uude volikokku pääseb, jääb tal vaid tulihingeliste sõnavõttudega esineda või hääletamisel punast tuld anda. Valda hakkavad valitsema inimesed võõrsilt, kellelt ei saa küla vahel või poes aru pärida ja oma arvamust avaldada.

Maavallast linnaosaks

Paistab, et osa seniseid maavaldu liidetakse linnadega. Neist saavad linnaosad, sest on mõeldamatu, et Pärnu või Tartu äkki vallaks muutuks. Kuna linnavolikogus saavad ülekaalu linnainimesed, jäävad uute linnaosade ehk maarahva esindajad vähemusse. Linna või suurema osavalla rahvas hakkab raha liigutama. See toob kaasa hulga jama, lõppkokkuvõttes väiksemates osavaldades lahendamata jäänuid kitsaskohti. Volikogu muutub lahingutandriks, aknalaud ja puhvet salalepingute sõlmimise kohaks. Just nagu riigikogus.

Maamaks ja tulumaks

Kui uus omavalitsus on linn, hakkavad maal asuvates linnaosades linna reeglid kehtima. Näiteks linnades on maamaks kõrgem kui maal, maainimesed seda maksta ei jaksa. Uutest maksudes ei teabeallikates ega Haldusreformi seaduses ei ole midagi. Tulumaksuga on asi veidi selgem. Kui seni inimene teadis, et see läheb kohaliku elu edendamisele, siis nüüd läheb kuhugi kaugele ühisesse patta. Sealt võib midagi kodukülla kukkuda, võib ka mitte. Sellisel juhul on targem ennast mõnda tasuta nänni jagavasse omavalitsusse registreerida.

Püha omand

Senistel omavalitsusel on suurem või väiksem omand. See omand on loodud omavalitsuste inimeste maksurahast. Omavalitsus peab seda vaid inimeste maksuraha eest korras hoidma. Ei haldusreformi seaduses ega mujal pole mitte midagi sellest, mis saab senise omavalitsuse inimeste ühisomandist. Paistab, et sellega tehakse sama, mis vene ajal talupoegade omandiga ehk võetakse kolhoosi omandiks.

Ratsarünnak

Haldusreformi algatajad ei kujuta siiani ette, mida omavalitsuste ümberkorraldamine kaasa toob. Tagajärgede ulatus on väga lai ja tekitab vastuolusid ja lünkasid erinevatel elualadel. Kui maksudega seotud asju annab riiklikus korras kuidagi parandada, siis inimeste võõrandumist kohaliku elu küsimuste korraldamisest ei korva miski. Inimesed muutuvad nn teenuste tarbijateks, kes jäävad virisema selle asemel, et ise midagi ära teha. Kogu ettevõtmine meenutab ratsarünnakut, et lööme kokku ja siis vaatame, kust pigistama hakkab.

Uus tantsupõrand

Haldusreform ei ole valitsuse, vaid suuremate erakondade ühine ettevõtmine. Selle peamine mõte näib olevat tantsupõranda laiendamine. Seni said parteilased ringi keksida Toompea parketil, aga ka Tallinna, Tartu ja mõni teise suurema linnavolikogu saalis. Tänaseks on põrand kitsaks jäänud. Reformi toorus on tingitud kutseliste parteilaste lihtsameelsest usust, et kui siin või seal võidame, küll siis asjad paika lähevad.

Suure raha lootus

Võib paista, et haldusreformi mõte peitub suure omavalitsuse suure raha liigutamises. Mõni ehk unistab ühisraha eest suurte projektide elluviimisest. Mitmest eelarvest täidetud rahakott on muidugi priskem, kui igaüks eraldi, kuid ikkagi niru. Unustatakse, et koos omavalitsuse laienemisega suureneb paratamatult sundkohustuste hulk. Kui omavalitsuses võimul olev erakond linna või suurema osavalla rahva eest hoolt ei kanna, ootab teda järgmistel kohalikel valimistel ees suur põrumine. Väikesed osavallad või siis linnaosad ei huvita kedagi, sest seal pole valijaid.

Väikse raha lootus

Erakondadesse kuulub tühine osa eesti rahvast. Iga erakonna ladvik unistab oma liikmete hulga suurendamisest. Kuid reaparteilane ei tea isegi, misjaoks ta erakonda astus, sest erakonnal pole talle peale oma arvamuse väljaelamise midagi pakkuda. Vaid tublimad ja truimad võivad loota kõrgele kohale valimisnimekirjas või tasuvale ametile. Haldusreform tekitab juurde, õigemini lööb üle hulga töökohti uutes valla- ja linnavalitsustes ja nende kohalikes filiaalides. Kui seni seati parteisse astumise valiku ette vallavanemad, siis nüüd ka väiksemad vennad. Haldusreform annab võimaluse parandada parteimutrikeste tööhõivet ja laiendada erakonna ridu.

Riigi põrumine

Haldusreformi üks lipukirju on teenuste kättesaadavuse suurendamine maarahvale, millest paistab läbi põgus tutvus Christalleri keskuskohtade teooriaga. Paraku on see vastuolus põhiseadusega, sest kohalik omavalitsuse ülesanne pole mitte teenuste osutamine, vaid kohalike küsimuste lahendamine ja ühiste ettevõtmiste korraldamine. Riiklike teenuseid peab kohtadel osutama riigiasutus, mille nimi on maavalitsus. Kuid ametkonnad on maavalitsustest ammuilma üle sõitnud. Vaid pooled ametid peavad maakondadest lugu, teised on Eesti oma suva järgi mitmeks suureks tükiks jaganud. Maavalitsused tõmbusid nurka ja nokitsevad midagi, mis jääb teenuste osutamisest õige kaugele.

Räästa alt vihma kätte

Sõnakõlks teenuste kättesaadavusest annab mõista, et haldusreformi tagamõte on panna maavalitsuste tegemata töö uute suurte omavalitsuste ülesandeks. Uue omavalitsuse töötajad peavad hakkama pakkuma riiklike teenuseid, mida see ka ei tähendaks. Pole sugugi selge, milliseid teenuseid ja kelle kulul. Uusi riiklike teenuseid osutavad ametnikud hakkavad tööle uutes linna- või vallavalitsustes. See aga tähendab, et seni kohalik teenus saab olema küll, kuid nüüd juba poolesaja kilomeetri taga. Nii et lepi vastuvõtt kokku ja pane mootor sooja või mine bussipeatusesse tuule kätte lõdisema. Christaller pööraks ennast hauas pahupidi, kui midagi niisugust kuuleks.