Mis esimesse puutub, siis olen juba kirjutanud (Õhtuleht 24.04.2017), et kunstilised probleemid on teatri siseasi ja loominguline juht peaks jälgima mitte üksnes koormuste, vaid ka loominguliste ülesannete jaotust. Kui rolle näitlejal jätkub, aga nendega ei kaasne ühtki uut loomingulist ülesannet, siis hakkab tal piinavalt kahju asjatult elatud aastate pärast. Kõrvalt kiibitsejad sääraseid probleeme lahendada ei saa, teater peab ise toime tulema.

Otsa muusikakooli olukorda aga kirjeldab väga täpselt Niccolò Machiavelli klassikalise "Valitseja" (1513) kuues peatükk: "Ja tuleb arvestada, et pole raskemat asja, kahtlasemat edu, ohtlikumat ettevõtet kui asuda etteotsa ja hakata kehtestama uut korda. Sest uuendajal on vaenlasteks kõik need, kelle käsi vanade seaduste all hästi käis, ja talle leidub üksnes ebalevaid kaitsjaid kõigist neist, kes loodavad uutest seadustest kasu lõigata. See ebalus tuleb osalt kartusest vastaste ees, kelle poolel on seadused (!), osalt inimeste umbusust: nad ei usalda päriselt uusi asju, kui ei näe neid põhinemas kindlal kogemusel."

Muusikakooli probleemi kutsutakse nüüd lahendama inimene väljast, suhteid peab siluma emissar-psühholoog. Tema ülesandeks saab võita umbusk, millest räägib Machiavelli. Ma ei kadesta teda ega ennusta edu.

Sest Machiavelli praktilist "küberneetikat" tasub edasi lugeda: "... Peab uurima, kas need uuendajad seisavad omil jalul või sõltuvad teistest, s.t kas nad oma üritust ellu viimaks peavad abi paluma või suudavad seda omal jõul. Esimesel juhul läheb neil täbarasti ja nad ei saavuta mitte midagi, aga kui nad sõltuvad ainult omadest ja suudavad jõudu kasutada, siis jäävad nad haruharva hätta."

Nüganen ja Saluveer peavad ise hakkama saama. Allkirjade korjandus pole lahendus ja demokraatial on piirid. "Kallasteta demokraatia" võtab anarho-sündikalismi kuju.