Pühapäeva õhtu. Teleri ees istub perekond: ema, isa ja kaks algkooliealist last. Algavad uudised. Isa: „See [tuntud naispoliitik] on ikka eriti loll!” Ema: „Appi, ja ta on nii kole! Vaata, mis riided tal veel seljas on!” Ilmateade. Ema: „No miks neid ajudeta tibisid sinna tööle võetakse?” Isa: „No miks siis ajusid vaja, kui on sellised [kehaosad]?” Mõlemad naeravad. Lapsed naeravad ka, kuigi ei saa võib-olla veel päris täpselt naljast aru. Järgmiseks paneb ema mängima viimase „Kodutunde” osa. Tal on hoog sees ja ta ütleb paar krõbedat sõna teise ema kohta, kes „ei saa oma laste kasvatamisega hakkama”. Isa noomib, et ära anna lastele halba eeskuju, abivajajaid peab aitama. Ekraanil on abivajajate telefoninumber ja saate lõpuks on nii emal kui ka isal oma moraalse õigustuse krediitkaardi kontole mitu punkti juurde kogutud.

Kas keegi julgeb öelda, et see pildike eesti pere pühapäevaõhtust on puhas fantaasia, ilukirjandus? Mina olen – ja ma arvan, et kõik on – selliseid pildikesi tunnistanud elutubades, kaubanduskeskustes, kohvikutes, mere­rannas. Loomulikult teistsuguste, ilusamate piltide kõrval. Ja neid ilusaid on kindlasti palju rohkem. Loodetavasti ka eespool kirjeldatud peres. Sest halvad ollakse tihti mõtlematult.

Seetõttu on vaja juhtida tähelepanu kahele meie ühiskona mädapaisele, mis, meid ja meie lapsi mõjutavad, millest on vähe räägitud, kuid mis ohustavad meie õnnelikku tulevikku.