Get riil, see pole fann – Tonyste nooruses nõukogude ajal õpetatigi võõrkeeli nii, et parimal juhul suutis inimene ennast välismaal tutvustada: „Hello, I am copybook, I am a proud citizen of the Soviet Union.”

Muidugi oli üks erand: vene keel. Matisid ja plätusid peaks meie Nõukogude Liidu purjetajate koondises karastunud minister seega eakohase elegantsiga laduma.

Inglise keele aktsentidest on kõvasti feimi finniš äkšentil. Ja pole märgata, et see sommidele rahvuslik šeim oleks. Täiesti rahumeeli kõnelevad nad inglišit, hääldades kõiki sõnu kolmandas vältes ja võimalikult foneetiliselt. Ainuke trabl on, et see on liiga naljakas, et suuta nendega millestki tõsisest rääkida.

Ausalt öeldes käib estonglish mulle nii vastukõrva, et ei jõua silmi ära pööritada.

Aga meie häbeneme oma läänemeresoome keelest tingitud indoeuroopa keelte hääldamise eripärasid. Niipea kui hakkasime 19. sajandil ise oma kirjakeelt develõupima, kadusid sealt järjest kõikvõimalikud saksapärased hälbed sõnade kirja- ja häälduspildi vahelt. Simpel ja loodžikal, võtku parem meist eeskuju.

Vatta hekk me ilgume nende üle, kelle noorus möödus mitte angloameerika, vaid idaslaavi popkultuuriruumis. Iizi nau, kallid kaassnõufleigid, ei tee me hõimuvennad soomlased end oma äkšentiga maailmas lolliks, saati siis ka meie. Huumorikoht on ikka käššiministri spiigi sisu, mitte hääldus. Trast mii, suured rahvad on harjunud, et nende emakeelt on võimalik väänata nagu plastiliini.

Ausalt öeldes käib mulle kui eesti keelega töötavale inimesele hoopis estonglish nii vastukõrva, et ei jõua silmi ära pööritada. Õuvervelming on kuulata, kuidas noored räägivad eesti keelt inglise keele toortõlgete ja käibefraasidega pooleks. Vatta hekk, kas pole eesti keeles piisavalt sõnu ja väljendeid?

Põhimõtteliselt oleme siin kultuuride ristteel elades oma keele kodustatud võõrsõnadest jooksva vajaduse järgi kokku laenanud.

Ööbikut oleme nimetanud tosina eri nimega, meenutati meile vabariigi aastapäeva kontserdil. Point? On ainult rääkija feiliv silmaring änd thäts it. Kuigi pikemas plaanis on estonglish meie destini osa. Muinas-Skandinaavias nimetati orje thrallideks, Muinas-Saaremaal aga träälideks. Selline veidi fanni vana eesti eesnimi nagu Prits pole muud kui kodustatud Fritz. Kõik Priidikud ja Vidrikud on mõnest Friedrichist välja väänatud. Raamatu andsid meile 12. sajandi lõpupoole vene õigeusu misjonärid, kui tutvustasid siin kandis gramota’t ehk piiblit. Muide, soome keeles on piibel raamattu, tavaline raamat aga kirja.

Põhimõtteliselt oleme siin kultuuride ristteel elades oma keele kodustatud võõrsõnadest vajaduse järgi kokku laenanud. Võiksime kasutada igivana eesti sõna taplus, kuid räägime lahingust, mille andsid meile ordurüütlid. Ka rüütel pole muud kui kodustatud Ritter – ratsamees. Lihtsalt kreisi, kui niipidi eesti keele rišöörtsi teha. Tõeline maailmakeel! Nii et suva see hääldus, ent point on mast hääv.

Andrus Kivirähk on juulis puhkusel. Teda asendavad eri autorid.

Mart Niineste