Päästevesti kandmine veesõidukis ei ole kohustuslik. Selle üle, kas kirjutada seadusesse sisse vastav nõue või ei, on korduvalt vaieldud. Seni on jäänud kõlama mõte, et iga inimene otsustab ise, kui kallis ta elu talle on. Käskude ja keeldude ühiskond viiks absurdini, kus tuleks kehtestada ka söömise ja hingamise kohustus.

Muutused mõtlemises

1959. aastal tulid Euroopas esimest korda kasutusele turvavööd. Turvavöö leiutamise au kuulub rootslasele Nils Bohlinile. Ligi 60 aastat hiljem saame tõdeda, et turvavöö vajalikkuses ei kahtle enam keegi. Eraldi teema on turvavööd bussides, kuid üldiselt on ühiskonna hoiak, et turvavöö peab olema kinni. Tõsi, see on ka seaduses kirjas.

Kui kõrvutada Eestis ringi vuravate autode hulk ja veesõidukite arv, siis on selge, et esimesi on märgatavalt rohkem, mistõttu on ka enam õnnetusi ja sõnum – turvavöö päästis elu – kõlab sagedamalt kui päästevestiga seotud lood.

Kommentaar internetist: "Ma ei ole päästevesti kasutamise vastu või midagi taolist, kuid merel ei tähenda päästevesti kasutamine veel eluga pääsemist, kui oled üle parda läinud."

Turvavöö ega päästevest ei ole maagilised abivahendid. Oli, on ja jääb selliseid õnnetusi, kus turvavööst või päästevestist ei ole kasu, aga need on üksikjuhud. Kindlasti ei ole õiglane rääkida erandlikest olukordadest, kui aastas on sadu kordi, kus vest on päästnud kellegi elu.

2015. aasta 12. septembri õhtupoolikul vajas Aegna sadamas abi Viimsi elanik, kes oli äsja oma paadist ilma jäänud ning soovis Rohuneeme jõuda. Abivajaja oli veel mõni hetk varem saare ümber isikliku kummipaadiga lõbusõitu tegemas, kui teda ühtäkki tugev lainetus tabas ning mees merre kukkus. Õnnetus juhtus umbes kolmsada meetrit saare põhjakaldast. Õnneks oli hättasattunul seljas päästevest, mis säästis hullemast.

Ma ju oskan ujuda

Tihti on päästevesti mitte kandmine kinni mõtteviisis, kus inimene leiab, et ta oskab ujuda ja lisaks leiab, et vestiga on ebamugav. Ajad, mil päästevest tähendas korkidest kõva koorikut keha ümber, on ammu möödas. Täna on olemas erinevat tüüpi päästevestid – lastele, kaluritele, sportlastele jt, oluline on leida just enda vajadustele sobiv ja õiges mõõdus päästevest. Unustada ei tohiks ka pere lemmikloomi. Üllatusena võib tulla fakt, et kõik koerad ei oska ujuda.

Kommentaar internetist: "Noh, nati ülepingutatud siiski nende ohutustegelaste jutt. Jah, kui tarbitakse alkoholi ja ujumisoskus piirdub koera ja konnaga, siis tuleb kanda. Lapsed ka peaks kandma. Kuid hea ujumiseoskusega mina ei pea vajalikuks. Suudan igas asendis veel hõljuda ja drinki ka pole sees."

Päästevestist on kasu ainult siis, kui see on seljas. Ümber läinud paadist või jahedas vees hulpides on vesti kätte saamine ja selga panemine ülimalt keeruline, kui mitte võimatu. Rääkimata siis veel olukorrast, kus inimene on vigastatud või teadvuseta.

Inimesed kipuvad ka oma ujumisoskust üle hindama ning usuvad, et suudavad vees tõmmata kaldal viibijate tähelepanu. Ekslikult arvatakse, et uppuja saab vees kätega vehkida ja karjuda, tegelikult tuleb uppujal võidelda vee peal püsimise, lainete ja jaheda veega ning energiat vehkimiseks või karjumiseks ei jätku.

Ujumisõppe ajalugu on Eestis suhteliselt lühike. Üles on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle ujumisoskus on kesine. 2018. aasta jaanuarist rakenduva põhikooli õppekava kohaselt peavad lapsed saama kolmanda klassi lõpuks koolist eakohased veeohutusalased teadmised ja ujumisoskuse.

Eesti on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2025 veeõnnetustes hukkunute arvuga Põhjamaade tasemele, mis tähendab maksimaalselt 20 uppunut aastas. See ei ole lihtne, aga kindlasti mitte võimatu, juhul kui iga inimene oma panuse annab.

2016. aastal uppus Eestis 47 inimest. Päästevest oli nõuetekohaselt seljas vaid ühel hukkunul. Iga kolmas inimene uppus järves. Seega on oluline meeles pidada, et päästevest pole mõeldud vaid avamerel seilamiseks, vaid kasutamiseks ka jõgedel, järvedel ja väiksematel veekogudel. Selle aasta 6 kuuga on juba uppunud 22 inimest.