Muidugi kuulen juba kurtmist, et sisse­rände piirarvu kaotades või seda leevendades avame uksed odavale tööjõule, mis võtab töökohad Eesti inimestelt. Vale jutt puha, sest tööandja peab siia värvatud kolmanda riigi kodanikule maksma vähemalt Eesti keskmist brutopalka, millega on välistatud odava tööjõu sisse­toomise oht.

Lugedes majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi mullust tööjõu­vajaduse prognoosi, mis kajastab tööjõu muudatusi 2024. aastani, näeme selgelt valdkondi, kus on suurim tööjõuvajadus. Need on loodus- ja tehnikateadused, metalli- ja masinatööstus, elektri- ja elektroonikatööstus, veondus, laondus, tervishoid ja ehitus.

Eestil endal napib oskustööjõudu, mida Eesti majandus ometi vajab. Rahvastikuprotsessid, väljaränne ja mõne rühma tööturult eemalejäämine (nt haridusest, tööhõivest või koolitusest kaugenenud nn NEET-noored (not in education, employment or training), pikaajalised töötud, erivajadustega inimesed) on Eestis põhjustanud tööealise rahvastiku vähenemise. Peale selle soodustab struktuurset tööjõupuudust haridussüsteemis omandatud oskuste mittevastavus tänapäeva tööturu vajadustele.

Samal ajal näeme ekspordi senisest suuremat osatähtsust ettevõtluses, suure lisandväärtusega töökohtade arvu kasvu, mida toetab riigi soov suurendada konkurentsivõimelisemate, suuremat lisand­väärtust loovate ning teadus- ja arendustegevusel põhinevate ettevõtete osakaalu. Sellestki tuleneb kasvav nõudlus välistööjõu järele.