Eesti on võõrvõimust vaba olnud juba varsti pea kolmkümmend aastat. Selle ajaga oleme loonud rahvana müüte ja pimekohti, mille mittetunnistamine saab ka selle riigi hääbumise sümptomiks. Peaks olema ilmne, et tuleviku poole liikuda saab vaid osates end kõrvalt vaadata ning ausalt puudujääke tunnistada. Ilma säärase elementaarse eneseteadvuseta jääb inimene alati süüdistama kedagi teist. Seda teeb Venemaa, seda teeme meie. Kuid meie ei vastuta Venemaal toimuva eest. Venemaal toimuva eest vastutab Venemaa. Venemaa ei vastuta meil toimuva eest. Eestis toimuva eest vastutame meie. Kuna minu eelmine lugu tõi välja riikliku ideoloogia puudujäägid, siis pakuks selle looga soovitusi riigi kraavist väljatõmbamiseks. Kui me ei suuda kodanikena võtta vastutust enda riigipiiride sees toimuva üle, siis oleme samahästi kui kaotanud. Kaotanud vabaduse ja inimlikkuse, millega võrreldes territooriumi kaotamine oleks tühiasi. Ühelgi riigil pole mõtet, kui selles ei kehti elementaarsed inimõigused ning loogilist austust elu pühaduse ees.

Russofoobia toel
Tuleb vormida uus Eesti identiteet, sest hetkel on meie identiteet kinni russofoobias. Paljude jaoks pole IIMS lõppenud, vaid fantaseeritakse kättemaksust. Arenenud maadest tulnud inimestele on meie kultuuri kergem vaadata, sest nemad on väljast. Me üritame alati ka riigitasandil meid külastanud inimesi veenda meie õigsuses. Me ei kuula kunagi, kuidas see riik neile tundub. Ilmselgelt väga isamaalisest propagandast läbiimbununa. Kui sa mingit paika armastad, siis ei pea sa vehkima lipukestega ja sundima teisi ühtemoodi mõtlema: ühtsus peaks tekkima loomulikul, sundimatul teel õhkkonnas, mis on vaba. Seda meil ei ole. Meie riiklik õhkkond on mürgine. Eestlane on eestlasele hundiks ja kõige suuremat kahju teeb sulle ja mulle lõpuks teine eestlane. Peale rahvusluse pealesurumise väljendub välisvaatlejale natsism ka otseselt: paljud meist ei vaata Wehrmachtis teeninud eestlastele selle pilguga, et: „me lihtsalt tahtsime Nõukogude Liidu naasmist tõrjuda ja kui tema vastu oleksid võidelnud kas prantslased või inglased, siis oleksime ka nendega liitunud.“ Kui sa arvad, et Natsi-Saksamaa või Punaarmee ridadesse värvatud kodanik oli automaatselt nats või kommunist, siis oled sa üle ääre läinud. Praegused keskealised ning ka nooremad inimesed pooldavad Wehrmachti ridades võitlemist seetõttu, et neile sümpatiseerib Hitleri ideoloogia. Mitte ainult kommunistide, vaid teise nahavärvi või seksuaalse soodumusega inimeste vastu.

Rahvuslus lahutab, mitte ei ühenda
Eesti peaks võtma vastu kõik need, kes siia tulla soovivad. Laulupeo moto ei peaks olema rahvusliku suunitlusega, vaid inimlikuga. Et tekiks kaasamine: oodatud on kõik, kes soovivad elu paremaks teha. Paremaks mitte materiaalselt, vaid õhkkonnalt. Vaja on tutvuda teiste inimeste vaadetega, mis oleksid sinu omast erinevad ja mõista et õigused pole tort. See, et teistele, allasurututele, tulevad inimõigused ei tähenda, et sinul neid vähemaks jääks. Laske inimestel elada. Rahvusluse definitsioon on väga kitsas ja selle paradigma olemasolu oli aktsepteeritav okupatsiooniperioodil. See ühendas inimesi. Vabaduse ajal see lahutab. Sellest pole raske aru saada. Rahvusluse järgi on õiged eestlased ja siis kõik teised. Ühed on teistest võrdsemad. Meie apartheidilikus riigikorras on allasurututeks venelased.

Riik kui institutsioon peab ohje lõdvemaks laskma, tegema inimestele ruumi. Kusagil nii Venemaa kui Eesti võimukoridorides arvatakse, et me oleme kui lapsed kes ei saa ise hakkama.

Getostumine, nende arvamuse väljatõrjumine ja hirmust tingitud reaktsioonid riigipoliitika tasandil on kestnud juba mitu dekaadi ja see pole venelaste süü. See on meie süü. Me oleme vaba riik ja meil ei ole enam mingeid vabandusi. Meie vastutame. Olime liialt enese kannatusest pilves. Rääkisime kõigile, kui palju me kannatasime. Teiste kannatused pole nii suured, kui meil. Oleme parim kannatav rahvas. Vihast võib saada sõltuvus. Ohvrimentaliteedi lõpetamine võib ainsa meetodina viia meie riiki edasi arenenud riikide sekka. See, et meid enam ei koti, et meid küüditati. Küüditajad ja küüditatud on suuresti surnud. Tean küüditatuid, kes ütlesid, et nemad on ammu andestanud. Nad tahtsid edasi liikuda, oma eluga jätkata. Inimesed ei taha sõda, nad tahavad rahu. Venemaa elanikkond saab end osati välja vabandada pea sajandi kestnud ajupesuga impeeriumi tasandil. Millega meie end välja vabandame, et me ei ole suutnud üles ehitada elamiskõlblikku, lõimunud riiki. „Aga venelased ise ei taha!“ Sellest veelgi haledam kiun on Pätsu aurahade tagasinuiamine: väiklane, lapsik ja alandav tegevus. Kui su eks läks sinu lemmikjopega minema, siis targem on lihtsalt lahti lasta ja saada aru, et sina said halvast suhtest vabaks ja et asi polnud jopes. Vaid su jonnakuses, minevikust kinni hoidmises.

Mina armastan ______
Laulupeo moto võiks olla „Mina armastan _____“. Terve merch line võiks selle tühikuga olla. Iga inimene saab sinna ise kirjutada, mida ta mõtleb. Ei mingit pealesurumist. Säärane suunitlus ühendaks segregatsioonilised piirid, inimesed saaksid väljendada oma individuaalset headust. Kui sa usud headusesse. Kui sa usud, et inimesed on loomult pahatahtlikud, siis oled sa ülejäänud maailma jaoks kadunud. Inimesed tahavad rahu. Eesti riigis on palju teistest riikidest siia tulnud inimesi, teiste kultuuride juurtega. Paljusid inimesi oma juured ei huvita, nad elavad olevikus. Sinu veri sind ei defineeri. Samuti ei defineeri sind sinu pass või religioon. Defineerib see, kuidas sa teisi kohtled. Kas sa austad teise ruumi, teise arvamust? Sellise elanikkonnaga riiki ei saa ehitada käsu alusel, see peab kasvama. Inimestele peab jätma riigi tasandilt ruumi ise areneda ja valikuid teha. Kui me tembeldame kellegi siin elava väheminimeseks, siis on see suur läbikukkumine. Ehk on asi olnud meis? Ehk on viga meis ja me pole suutnud end piisavalt analüüsida? Kas sa mäletad viimast korda, kui su naaber või mõni poliitik mõnda viga tunnistas?

Eesti ei asu piiramisrõngas. Teine Maailmasõda sai ammu läbi. Me ei saa oma riigis enam teisi süüdistada. Ma tean, et on olemas neid, kes seda loevad, ja tahavad edasi liikuda. Kes tahavad rahu. Eks see lugu neile olegi.

Meil ei eksisteeri ühtegi poliitilist jõudu, mis inimesi ühendaks, sest erakondade arenemise käigus on igaüks neist valinud konkreetse sihtgrupi. Me oleme elanikkonnaga kusagil tabelis ära jaotatud. Reformierakond on EKRE isa, Keskerakond võttis enda tiiva alla ripakile jäänud venekeelse elanikkonna ja teised krabavad siiamaani laualt maha pudisenud leivakoorukesi. Kuid me oleme saanud endale valitsejad, keda väärime. Igal rahval on just selline valitseja, kes rahva nägu. Samamoodi nagu tõmblevad omavahel poliitikud, kordub sarnaselt küla- ja linnatasandil. Kas on mõtet midagi „vihata“, kiruda? Sest need poliitikud on meie seast võrsunud, nemad teavad meie hirmusid ja eelarvamusi. Hirmude ja eelarvamustega inimesi on kerge emotsionaalselt üles keerata. Kui sa kardad võõraid. Kui sa kardad neid, kes pole nagu sina. Ja kui rahvuslus piisavalt maruks pöörab, siis pole mitte iga eestlane tegelikult eestlane. See hakkab sööma iseennast. Küüditamisi poleks saanud efektiivselt toime panna ilma tavaliste, vimmapidavate eestlasteta, kes külas endale meelepaha teinud naabreid välja andsid. Me pole kunagi väga kokku hoidnud. Korraks, üheksakümnendate algul oli üks tore hetk, kuid see mälestus on igaveseks mürgitatud ja pandud tööle propagandistlikel eesmärkidel. Samamoodi on kustud Saksa ning Nõukogude mundris inimeste haudadele, pöörates nende soovi luua omariiklus ümber nägemuseks luua etniliselt puhas rahvusriik. Taheti luua demokraatlik riik, milles inimesed saaksid vabas õhkkonnas ise oma suunad valida. Ja elada rahus.

Riikidelt ei ole enam midagi oodata
Unusta poliitikud. Unusta isegi valimas käimine. Me oleme väga Venemaa sarnased: mõlemad ei salli elanikkonna tasandil geisid, teise nahavärviga inimesi, kodanikuliikumisi. Inimõigused tunduvad kahtlased ja on antud vaid valitsevale klassile. Kui keegi on Venemaa sõbraks, siis on see EKRE mitte Keskerakond. Kuna meid, eestlasi, on treenitud kartma Nõukogude liidu naasmist, siis oleme end ise justkui reservaati pannud. Kardame venelastega olla sõbralikud, sest meid on sisimas mürgitatud: „nad on reeturid, värdjad, tapjad.“ Paljud rahvuslased ise kultuuri ei panusta. Nad ei käi näitustel, ei loe raamatuid ega vaata filme, sest kõik mis nende usuga ei seostu, on nende jaoks propaganda. Teiste õigused on oht endale. Sest kui nad räägivad kultuuri kaitsmisest, siis räägivad nad enda mugavustsooni kaitsmisest. Kes armastavad Eestit ning suudavad teistsuguste vaadetega inimestega läbi saada, on lihtsalt normaalsed inimesed. Need, kellele minevikust edasiliikumine on eneseidentiteedi kaotuseks ja jõetu viha vallandajaks, on natsid. Sest nad pigem sureksid, kui elaksid teistega rahus.
Lahendused ei tule enam riikidelt. Iga riigi poliitikud on irdunud reaalsusest ja keskenduvad võimu kindlustamisele, üritades iga hinna eest rõhuda oma konkreetse valimisgrupi hirmudele. Tänapäeva maailm muutub vabamaks. Kõigest hoolimata, pommidest sõltumata. Robotlikud, orjalikud töökohad asenduvad robotitega. Kaugsõidujuhid ja kassiirid, klienditeenindajad on varsti minevik. Elon Musk, Google ja tehnoloogia areng on see, millelt on midagi loota. Eraettevõtjad. Riik kui institutsioon peab ohje lõdvemaks laskma, tegema inimestele ruumi. Kusagil nii Venemaa kui Eesti võimukoridorides arvatakse, et me oleme kui lapsed, kes ei saa ise hakkama. Nad peavad meile ütlema, mida ja kuidas me midagi tegema peame. Pidevalt peab lehvitama lipukesi, et sa teaksid ikka kes selle maalapi peremees. Et sa teaksid, milline on sinu isanda märk. Et sa teaksid, kes on sinu vaenlane. Sa ei pea temaga isegi rääkima, me märkisime nad teie eest ära. Aga kui meie seas on need, kes siiski soovivad teistega ühist keelt leida? Ja nahavärv ja keel ei ole takistuseks? Kui teistsugune pole meie jaoks oht, vaid jõud? Kindlasti on see ohtlik neile, kes soovivad meid eraldada müüride ja piiridega. Ja siis suletud ruumis hapnik kinni keerata.

Eesti ei asu piiramisrõngas
Riigi tasandil seda väga kuulda ei soovita. Sõda on juba välja reklaamitud. Tankid on juba piiride ääres. Poliitikud, kes kalduvad kõrvale ametlikust narratiivist, saavad mutta trambitud. Mingit diskussiooni ei tohi tekkida, sest meil on Üks Kurss. Kui sa räägid rahust, siis sa oled tõenäoliselt reetur. Kui sa väidad, et venelased on normaalne rahvus, siis sa oled kommunist. Kui sa räägid, et neegrid ja peded peaksid kuuli saama, oled sa nats. Tasapisi muutus soov iseseisvuse järele vajaduseks võõraid eemal hoida. Meil on olnud aega pea kolmkümmend aastat saada osaks Lääne-Euroopast. Ometigi oleme selle aja sees läbi kukkunud ja arendanud etnilist brändi, tõrjudes eemale meie jaoks teistsugused eestlased ja muud rahvused.
Kui me läheme oma ideoloogiliste vaenlaste nägu, siis kas keegi peaks meid enam „vallutama“? Kui me oleme ise režiimiks muundunud. Kui me ei suuda tunnistada oma puudujääke nagu täiskasvanud inimene, siis on see noor riik igavene poisike, keda suuremad riigid näevadki rabeda ja nõrgana. Jääme igaveseks ajaks kellegi mõjusfääri, alatiseks kellegi läbisõiduhooviks. Sellisel riigil pole kasvuks perspektiivi, sest me ei suutnud lahti lasta meid põhjavedavast minevikutaaga veskikivist. Kui rahvusliku propaganda pealesurumine tagasi tõmmata ning olla sõbralikud ja katsuda leida lahendusi, ei saaks meid eriti kergelt manipuleerida. Kui eksisteeriks demokraatlik ühiskond, mida vist nii väga ei soovita. Minema lähevad need, kes soovivad elult enamat. Raske on kirjeldada neid, kes siia jäävad.
Eesti ei asu piiramisrõngas. Teine Maailmasõda sai ammu läbi. Me ei saa oma riigis enam teisi süüdistada. Ma tean, et on olemas neid, kes seda loevad, ja tahavad edasi liikuda. Kes tahavad rahu. Eks see lugu neile olegi. Kes on esmalt inimesed, siis mingi kodakondsuse omanikud. Kuskil tee peal kadus meilt arusaam, et me oleme inimkonna liikmed. Seda sõda ei tule, nii palju kui sa seda ka soovid. Neid teistsuguste inimeste hukkamisi ja küüditamisi ei tule. See sõda, saad aru, see oli kogu aeg sinu peas. Kättemaksu ei tule. Surnuid ei saa karistada, neist saab vaid lahti lasta. Ning nagu diktatuuris või demokraatias, on igal inimesel sisemine valik ja vabadus otsustada selle üle kas ta soovib endale rahu või sõda. Arvan, et palju rohkem on neid kes soovivad rahu. Teise võimaluse korral oleme juba surnud.

Mikk Pärnits 2009 aasta Areeni tulevikutähed
Foto: Tiit Blaat