Kuulsin hiljuti ühelt mõjukalt Hongkongi investorilt, et Eesti on suutnud väiksusest hoolimata saavutada hämmastava tuntuse. Ta oli üllatunud, kui palju räägitakse näiteks Londonis Eestist kui edukast digiriigist. Nii mõnestki naaberriigist olevat kuulda hoopis harvemini. Seda oli meeldiv kuulda. Samal ajal teame väga hästi, et tuntuse nimel on kõvasti vaeva nähtud ja mitte kunagi pole seda liiga palju.

Digiriigi tuntus on meile 21. sajandi hakul võimas tagatis. Digiühiskonna eestvedaja rollil on hoopis laiem mõõde kui toimiv X-tee või tasapisi sisu koguv e-residentsus. Tegemist on strateegilise visiooniga.

Seda silmas pidades on mulle arusaamatu, miks on valitsusel nii raske otsustada, kas Eesti osaleb 2020. aastal Dubais toimuval EXPO-l. Tooni annab pigem tõrjuv, ebakindlalt üle õla naabrite poole piidlev ja üksnes raha lugev hoiak. See on vastuolus targa digiühiskonna ühe eestvedaja rolli passimisega. Eesti tuntus ei lõpe ega pea lõppema Euroopa Liiduga.

EXPO pole muidugi mingi imerelv ja kulu on suur. Kuid väga suure ekspordisõltuvusega (umbes 80% SKT-st) riigi jaoks on strateegiliselt oluline avada ennast maailmaturul – eriti seal, kus meil seni pole veel õnnestunud poliitiliselt ega majanduslikult laiemalt kanda kinnitada. Terve hulk Eesti ettevõtteid on regioonis siiski kohal või sihivad sealseid turge. Seejuures on osa ettevõtteid ja ettevõtlusorganisatsioone valmis panustama riigi osalemisse Dubai EXPO-l.

Maailma EXPO pole kaugeltki võrreldav tavaliste messidega, mida toimub ka Pärsia lahe piirkonnas omajagu, vaid see toimib peale ettevõtjate kasu ka riigi tuntuse suurendamise nimel. Dubai EXPO-l osalemine annaks meile ka väärtusliku diplomaatilise kogemuse ja võimaldaks vajaduse korral teha eeltööd Eesti huvide paremaks kaitsmiseks majanduslikult väga innovaatilises regioonis.