Võimalus tähelepanu saada

Kuid kohtudes millegi harvaesinevaga, üldisest taustast kõvasti erinevaga, tekib alati kiusatus küsida — mis on selle nähtuse põhjus? Paraku ei õnnestunud leida tekstist endast argumente, mis selle mõistmisele lähemale viiksid. Ei saa ju tõsiseltvõetavaks pidada autori murelikku väidet, et laulupidu eksisteerib tänu Venemale. Sellesarnast jampsi võis sealt veel lugeda. Vaatasin huvi pärast Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma 2013. aastal koostatud sotsioloogilise uuringu „Minu laulupidu” aruannet ega leidnud killukestki sellest, mida autor püüab väita. Järelikult oli tegu üksikisiku poolt talumatus valus väljapaisatuga. Nagu seda on oksegi, mille pohmeluses peaga väljutamine ei ole kerge tegevus, kuid tulemusena saabub kergendus. On ju ka joodiku jäetud okselärakast üsna raske ja parasjagu tülgastav püüda leida selle tekkimise tegelikke motiive.

Mulle ei meeldi vandenõuteooriad, sestap jätaksin kõrvale mõtte, et keegi lausa tellis ja maksis kinni selle muide, märgatavalt vaenu õhutava kirjutise. Võiks ju kaaluda avaldamise põhjusena puhtinimlikku, kirjanikule ja kunstnikule eriti omast, vajadust eristuda. Kui kõik kirjutavad positiivselt, saad pildis olla ja tähelepanu pälvida vaid siis, kui paned negatiivselt ja mida räigemalt, seda rohkem hakkad silma. Kirjanikke on ju palju, konkurentsis peab kuidagi välja paistma.

Kuid päris kindlasti oli autoril talumatult raske tajuda ja üle elada laulupidu, mis inimestes valdavalt positiivseid emotsioone tekitas. Seda oletust kinnitas ka Mihkel Kunnuse blogis leitud suurepärane arvustus Mikk Pärnitsa ühe varasema kirjutise kohta.

Laskem oksehaisu levitajatel olla püüne peal

Iseküsmus on muidugi see, miks rahva enamuse poolt ülalpeetav kultuurileht Sirp taolist vaimset okset avaldab. Kuid sellelegi on ratsionaalne seletus — sõnavabadus. See tähendab, et igaüks meie ühiskonnast peab sõna saama kui ta seda soovib. Tõsi küll, mitmed arvamused jäävadki igavesti avaldamist ootama, kuid kuna erinevus rikastab, siis — mida suurem erinevus on, seda rikastavam. Olgu sõnasoovija sõnum siis lillelõhna, verise aurangu, elu, surma või okse aroomiga. Küllap sõnavabadusest lähtus Sirbi toimetus ja Rahvusringhääling, kes seda kirjatükki täiendavalt tiražeeris. Nõnda arvasid ka ministrid, kes pressikonverentsil EKRE esitatud küsimusele vastuse andsid.

Ja tõepoolest, neil oli õigus! Kui ühiskonnas on neid, kel on talumatult paha teiste pidu pealt vaadata, kel tekib tagasihoidmatu vajadus peolaud täis oksendada, kelle jaoks kõik siinilmas ongi pask (nõnda arvab üks Mikk Pärnitsa samasuguseid täis mõttetusi, kuid see-eest — paljude arvates luuleliselt kirjutatud tüki „Hundikutsikaeetika” peategelane), siis lihtsalt peab neile sõna andma. Muidu jääks pilt ühiskonnast tervikuna kahvatuks ja ühekülgseks. Ja kodanik arvaks, et inimesed ongi nii head ja naeratavad.

Laskem siis oksehaisu levitajatel olla püüne peal. Oksendagem julgesti, küllap keegi ikka avaldab. Muidu ei teakski, et nad olemas on, muidu võib üldise heaolu lillelõhnas kaotada valvsuse ning märgata oskendajaid alles siis, kui neid saab liiga palju. Kuid siis võib olla juba liiga hilja päästa ülejäänuid selle kõike matva haisu sisse sattumast.