Ipsos MORI märtsikuine 18 riiki ja 14 000 inimest hõlmav küsitlus näitas, et inimeste suhtumine küsimusse, kas immigratsioon peaks olema suurem või väiksem, on otseselt seotud sellega, kas nad peavad enamusrahvuse soovi säilitada rahvastikus oma osakaal rassistlikuks või mitte. Rassismi defineerimine ja soovitud immigratsioonitase on omavahel seotud kõikjal maailmas, kuid eriti tugev on see seos Euroopas. Uus kultuurisõda keerleb küsimuse ümber, kas vähema sisserände soov tähendab rassismi või on grupikiindumuse õigustatud vorm.

Tavaliselt püüavad selliseid fenomene nagu Prantsuse Rahvusrinnet ja Donald Trumpi uurivad teadlased põhjendada nende populaarsust majandusliku ebavõrdsuse, kultuurimuutuste või usaldamatusega vanade võimupoliitikute vastu. Rassismiküsimus on köitnud uurijate tähelepanu vähem, kuid just see ennustab kõige paremini parempopulistide toetust.

Psühholoogid väidavad, et inimeste suhtumine tundlikesse poliitikaküsimustesse nagu sisserändesse kujuneb kahe konkureeriva tunnetusprotsessi tagajärjel. Automaatne vastus tekib meis kiiresti, kuid seejärel me kontrollime oma impulssi, et see ei läheks vastuollu sotsiaalse normiga. Ilmingut on veel vähe uuritud, kuid senised tulemused näitavad, et inimesed, kellel on tugev kalduvus oma eelarvamusi kontrollida, toetavad parempopulistlikke erakondi väiksema tõenäosusega – isegi siis, kui nad on immigratsiooni vastu. Parempoolsed parteid, millel on ajaloos olnud seos fašismiga, on vähem edukad, sest nad ei pääse paljude inimeste n-ö rassismifiltrist läbi. Inimesed ei kontrolli oma reaktsiooni rassismiküsimusele mitte ainult avalikkuse ees, vaid tsenseerivad ennast ka omaette olles.

Oma vaateid varjatakse

Mõned uuringud viitavadki sellele, et ühiskondlike normide tõttu inimesed mitte üksnes ei vaata viltu paremäärmuslaste poolt hääletamisele, vaid varjavad ka oma suhtumist sisserändesse. Sotsioloog Alexander Janus leidis, et anonüümsust võimaldanud küsitluses pooldas 60% valgeid ameeriklasi sisserände täielikku kaotamist, kuid küsitluses, kus vastajad ei jäänud anonüümseks, oli selle pooldajaid kõigest 39%. Eriti tugev oli kõrgharitud vastajate enesetsensuur.

Samamoodi avastas Leonardo Bursztyn oma kolleegidega, et juhul kui nende anonüümsus oli tagatud, oli 54% ameeriklasi valmis annetama raha sisserändevastasele organisatsioonile, mida seostati valgenahaliste enamuse säilitamisega. Ent kui teadlased neile ütlesid, et nendega võidakse edaspidi ühendust võtta, vähenes annetajate hulk 34%-le. Varsti pärast Trumpi võitu vahe kadus. See näitab, et Trumpi võit muutis sotsiaalseid norme ja sisserändevastaste vaadete väljendamist peetakse nüüd „parketikõlblikumaks”.

Islamiuurija Shadi Hamidi mullusest artiklist Washington Postis sai alguse arutelu, kas valgenahaliste rassilist enesehuvi peaks eristama valgete rassismist. Hamidi arvates ei ole valgete enesehuvi vormid, mille eesmärk on üksnes oma demograafilise positsiooni kaitsmine, alati rassistlikud. Valge natsionalism kattub osaliselt rassismiga, kuid ei ole päris seesama, arvab Hamid.