Taolised vaated pärinevad enamasti küll nõukogude ajast ja toetuvad teadusliku kommunismi teooriale. Pätsi kaasaegsed poliitilised konkurendid pidasid tema poliitikat autoritaarseks, suunatuks demokraatia vastu, sest vabadussõjalaste liikumise mahasurumisele järgnes erakondade tegevuse lõpetamine ning kontroll ajakirjanduse tegevuse üle. Seetõttu sai Pätsi poolt sisse seatud poliitiline korraldus nimeks „vaikiv ajastu“. Sellise hinnangu annavad Pätsi tollasele poliitikale ka ajaloolased.

Seetõttu pole imestada, et Pätsi nimi äratab ka praegu poliitilisi kirgi, kui küsimuseks tõuseb näiteks tema mälestuse jäädvustamine mingil materiaalsel kujul. Pätsi tänaste kriitikute argumentatsioonis minnakse vaikides mööda tõsiasjast, et Pätsi otsus vabadussõjalaste liikumise keelustamiseks ei olnud suvaline, vaid ta tegutses rahvahääletusel (73% osalejate toetusega), s.o demokraatlikult jõustatud uue, nn vabadussõjalaste põhiseaduse alusel. Selle põhiseadusega oli juba osaliselt heidetud kõrvale need eelmise põhiseaduse põhimõtted, mille kaotamises demokraatia tänased eestkõnelejad Pätsi süüdistavad.

Ka tegi Päts 1934. aasta 12. märtsi otsuse valitsuses, kuhu peale tema erakonna, Põllumeeste kogude, kuulusid veel teiste erakondade esindajad, sh sotsialistid. Sisuliselt jagasid need erakonnad koos Pätsiga vastutust otsuse eest. Tegelikult olid just sotsialistid need, kes avaldasid Pätsile survet vabadussõjalaste liikumise keelustamiseks.

Oma otsusest andis Päts aru ka riigikogus, kus see vastuväiteid ega diskussioone ei tekitanud. Riigikogu kinnitas Pätsi ettepaneku erakorralise seisukorra väljakuulutamise kohta. Seega jagavad vastutust Pätsi otsuse eest ka kõik riigikogus esindatud erakonnad.

Alles 1934 .a. septembri lõpul, kui riigikogu tuli erakorraliselt kokku, et arutada valitsuse edasisi tegevusplaane, põrkus valitsus erakondade vastuseisule. Hääletamisel loobus Keskerakond valitsuse tegevuse hindamisest; valitsuse plaanide vastu oli Asunike Koondis ja marksistlik Töörahva Ühendus. Valitsust toetasid Põllumeeste Kogud, vene saadikurühm ja sotsialistid. Demokraatia enamuspõhimõtet arvestades jäid valitsuse plaanide vastased ja erapooletud Riigikogus selgelt alla erakondadele, kes toetasid valitsuse plaane, sh sotsialistid (23:19:58).
Kui riigivanem saatis erakorralise riigikogu peale seal tehtud kriitikat laiali (2. oktoobril) ja normaalse seadusandluse asemele astusid riigivanema dekreedid, siis oli ka see riigivanema põhiseaduslik õigus.

Ning lõpuks, riigikohus tunnistas detsembris Pätsi 12. märtsi otsuse seadusele vastavaks.

Juriidilise tahte järgmine

Saksa jurist ja poliitikateadlane G. Jellinek on osutanud, et demokraatia, so rahva võimu kriteeriumiks on rahva juriidilise tahte (põhiseadus), mitte füüsiline tahte järgimine. Seega, kui jätta kõrvale juriidilised finessid, võib öelda, et Pätsi tegevuses 1934. aastal ei olnud vormiliselt midagi, mis oleks ilmselges vastuolus rahvahääletusel vastuvõetud uue põhiseadusega või enamus- ja konsensuspõhimõttega, millele tugineb demokraatia.

Sisuliselt piirasid demokraatiat peale Pätsi 12. märtsi otsust sisekaitse ülemaks määratud kindral J. Laidoneri määrused. Need ei keelustanud esialgu küll erakondade tegevust ega seadnud sisse tsensuuri, kuid ähvardus niisuguste meetmete rakendamiseks esitati sõnaselgelt juhuks, kui valitsuse otsus peaks kriitikat pälvima. Aga ka ähvardus ei põhjustanud tookord erakondade proteste.