Nutiseadmest võõrutamine on kindlasti raskem ülesanne kui enam kui kümnendi kestnud turvavööde kohustuslikkusega harjutamine, kuid lähenemine siin peaks olema sama. Kui inimesed saavad läbi ennetuse ja teavitustegevuse aru, et kõrvalistest tegevustest tuleb hoiduda turvalisuse nimel mitte politsei rõõmuks või trahvi hirmus, siis sellega koos muutuvad ka hoiakud ja käitumine. Politsei võiks suurema vaevata tabada roolist ka praegusest 10 või 20 korda enam rööprähklejaid, kuid see oleks ikkagi kaduvväike osa rikkujatest. Kui vahelejäämisrisk on madal, siis karistuse suurus mõju ei oma.

Nende juhtide puhul, keda siiski tabatakse, tuleks ühe vitsaga löömise asemel karistusi individualiseerida ning leida iga inimese puhul kõige tõhusam meede. Karistus peab aitama teo ohtlikkust sisuliselt mõista ning olema suunatud käitumise muutmisele, mistõttu võiks siingi abi olla liikluskäitumise programmide rakendamisest karistuse alternatiivina. Seadus võiks võimaldada ka rikkujale eripreventiivset laadi kohustuste määramist – näiteks käed vaba seadme paigaldamine – mille täitmisel karistust täitmisele ei pöörata, kuid mis vähendavad uue rikkumiste tõenäosust.