Poliittehnoloogiast on teada, et erakonnal on valimistel edu saavutamiseks vaja vastanduda mõnele teisele erakonnale. Suuri vastandusi tohib olla ainult üks. Muidu vajub asi laiali. Reformierakond vastandub Keskerakonnale ja Keskerakond Reformierakonnale. Nii nagu suurtel ja väärikatel kohane.

Sotsiaaldemokraatlik erakond kõrgliigas ei mängi, tema on valinud endale väärilise vastase, kelleks on osutunud EKRE. Sotsiaaldemokraatliku erakonna kodulehelgi on kesksel kohal (lehekülje keskel) vastanduv negatiivne loosung „EKRE-le tuleb näidata punast nii Tallinnas kui Viljandis, nii kohalikel kui ka riigikogu valimistel.“ Midagi positiivset nende kodulehel silma ei hakkagi.

Sotsiaaldemokraatlik erakond hakkab üha rohkem muutuma oma esimehe Jevgeni Ossinovski nägu. Kuigi jah, erakonnas on ka teistsuguseid ning väga toredaid inimesi, kes Ossinovski võimupöördega erakonna juhtimisest kõrvale tõrjuti, näiteks Sven Mikser.

Mis siis iseloomustab erakonna esimeest Jevgeni Ossinovskit? Ta on erakordselt haritud ja tark ning selge mõtlemisega inimene. Samas ei saa ta aru sellest, kes või mis on eestlane, missugused on eestlaste soovid, unistused, väärtused. Ta arvab, et Eesti on multikultuurne ühiskond. Selles eksib ta kindlasti. Eestlastel on Eestis oma kultuur. See, et siin elab ka teiste kultuuride esindajaid, ei tee eestlaste kultuuri veel multikultuurseks. Me kanname ikka veel noor-eestilikke ideaale – me tahame saada eurooplasteks (ka maailmakodanikeks), aga samas ikka jääda eestlasteks. Me ei taha saada mingiks rahvusetuks multikultuurseks massiks.

EKRE kaldub erakonnana kindlasti äärmusesse. Kuid, kui me küsime, milles on EKRE edu ja populaarsuse kasvu saladus eestlaste hulgas, siis vastuse saamiseks tuleb kõigil teistel erakondadel vaadata peeglisse. Tuleb endalt küsida, mida me oleme põhiseaduse preambulis seatud Eesti riigi eesmärkide saavutamiseks teinud. Põhiseadus ei räägi multikultuursest Eestist. Põhiseadus räägib sellest, et Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade.

Näib, et Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Keskerakond on selle lihtsa tõsiasja unustanud või pole nad meie põhiseadusest kunagi hoolinudki. Küüniline eestluse halvustamine ning järjekindel jalge alla tallamine (ärgem unustagem, kuidas äsja vasakpoolsed meie laulupidu mutta tampisid) viibki selleni, et inimesed hakkavad koonduma nende ümber, kes kõige häälekamalt eestluse eest seisavad. Kahjuks on EKRE seisukohtades tihti palju äärmuslust, kuid nad esindavad suure osa eestlaskonna hirme, muresid ja valusid.

Jevgeni Ossinovski, kes on asetanud oma koduerakonna samale pulgale EKRE-ga, on ise muutunud palju äärmuslikumaks kui EKRE. Ossiniovski viimase aja retoorika kasutab vanu vasakpoolsete võtteid, lajatada kõva sõna ja süüdistustega. Nimetada ühte Eesti parlamendierakonda „inimvaenulikuks kambaks“ on erakonna juhile kohatu. Äsjane Ossinovski oopus „EKRE poliitika on oht Eesti julgeolekule ja demokraatiale“ lausa kubiseb sellisest retoorikast. EKRE poliitika on Ossinovski meelest inimvaenulik, ohtlik Eesti julgeolekule, ohtlik Eesti demokraatiale, linn võib nõretada EKRE vihast, EKRE tahab kõik põlema panna. Kas tõesti? Sellised väited vajaksid küll tõestamist. Ja kui neid tõestada ei õnnestu, siis tuleks Ossinovskil nii EKRE kui ka nende valijate ees vabandust paluda.

Härra Ossinovski kasutab kõva sõna poliitilise relvana. Aga selline kõva-sõna-relv on nagu kahe teraga mõõk, mis võib teda ennast ja tema Sotsiaaldemokraatlikku erakonda väga valusasti tabada.