Hiljutise muusikafestivali Weekend ajal lipsas uudistest läbi teade endise missi ja tema kallima tülist: meespoolel oli pea verine ja politsei käis kohal. Seltskonnakroonika kajastas usinalt ja seejärel saabus vaikus.

See tundus natuke imelik. Kuidas siis nii? Suhtevägivalla teema tõusis korraks valgusvihku ning Eestis on see justkui nii tõsine ja südamesse minev teema. Oleks oodanud mõne poliitiku sõnavõttu, murelikke kirjutisi, kommentaare: „Mida peaks tegema naine ja mida mees, kui suhe nii koledaks läheb?” Aga ei olnud midagi. Seltskonnauudis lihtsalt.

See vaikus taaselustas minus hirmu, mida olen lähisuhtevägivalla asjus varemgi tundnud: et see on avalikus ruumis muutunud üheks heaks... tuulenuusutajate teemaks. Kui on õige lugu või vaatepunkt, sobiv kuulus ohver või eelkõige tuntud vägivallatseja, saab sõna võtta, manitseda ja hukka mõista, end õige ja heana esile tõsta. Saab kasutada õiges kohas fraase „Vägivallale pole õigustust” ja „Perevägivald pole pere siseasi” ja muud säärast, teate küll.

Kui president vabariigi aastapäeva kõnes südamele pani, et perevägivalla üle labast nalja teha pole kohane, ja seejärel üks tuntud suhtekorraldaja tegigi nalja, oli püha viha ja pahameelt kõikjal. Kui hiljem on mõni justkui „õige” inimene sotsiaalmeedias sadade inimeste silma all sarnaseid või hullemaid asju öelnud, ei ole kurjustamist kuskil. Peetakse vaimukaks ja noogutatakse pead. Õige inimene võib.