Ekspress Meedia väljaannetel – Eesti Päevalehel, LP-l, Delfil, Maalehel ja Eesti Ekspressil – on käsil ühine suurprojekt: saja Eesti perekonna lugude kogumine ja avaldamine. Sajast loost koosnev sari hakkab ilmuma tänasest ja kulmineerub 24. veebruaril 2018, kui tähistame omariikluse sajandat aastapäeva.

Oleme elanud aastasadu tuulepealsel maal, kuhu on jõudnud iga suurema üleilmse sõja- ja heidutustegevuse lained. Oleme elanud õnnelikku, traagilist, hirmunud, lootusrikast ja lootusetut elu. Oleme mõelnud valgest laevast ja oleme üksteist kaugele maale saatnud. Iga tegevus laias ilmas on millegi kaudu puudutanud meid kõiki.

Iga rahvas koosneb peredest. Pered on iga maa nägu, käed ja peegel. Viimased sada aastat on meie maad ja rahvast katkematult raputanud. Kogu Eesti viimase sajandi ajalugu on talletunud ühisesse alateadvusse, pildialbumitesse, hirmudesse ja rõõmudesse. Me elame võib-olla liiga palju minevikus, aga mineviku valuta ei suudaks me olla praegu majakaks Euroopale ja maailmale.

Me ei taha teha kedagi paremaks ega halvemaks, kedagi kaitsta ega mustata, vaid näidata ajaloo sadat aastat Eesti perekondade kaudu.

Viimase 26 aasta jooksul on meil ilmunud palju mõjusaid, õpetlikke, aga ka ennast õigustavaid ja upitavaid või lausa tegelikkust muuta püüdvaid mälestusi. Oleme saanud ajaloo keerdkäike näha mitme nurga ja emotsiooni kaudu. Kokkuvõttes on kõigil õigus: mälu ja tunded on isiklikud, absoluutsele tõele ei saa pretendeerida keegi.

Meie väljaanded koguvad Eesti sajandaks aastapäevaks saja Eesti perekonna lugusid ja avaldavad need. Me tahame, et lood ulatuksid Eesti iseseisvuse algusaastatest tänasesse päeva, kui pered on (taas) mööda maailma laiali paisatud. Nüüd vabatahtlikult, kuid veidral moel tekitab ka see meile valu ja muret. Me ei taha takerduda valusasse minevikku, vaid vahendame ühtlasi rõõme, mida jagus ka kõige hirmsamatesse ajajärkudesse.

Saja aasta jooksul on elul meie ümber olnud rohkem varjundeid kui need, mis seostuvad sõdade, vallutamiste, okupatsioonide, iseseisvumistega. Just neid me otsimegi – et suudaksime leida pered, kus igaüks räägiks originaalset lugu, nii et kokkuvõttes tekiks mosaiik meie inimestest.

Tahame leida perekondi, kes õpetaksid, kohustaksid ja julgustaksid. Tahame leida lugusid, mis rabaksid oma lihtsuse, siiruse või dramatismiga. Me ei taha teha kedagi paremaks ega halvemaks, kedagi kaitsta ega mustata, vaid näidata ajaloo sadat aastat Eesti perekondade kaudu.

Me hoidume hinnangutest ega hakka ajaloo kohtumõistjateks, sest öeldakse ju: „Me suudame kõik oma silmad sulgeda tänase reaalsuse, aga mitte mälestuste ees.”

Me ei taha mälestuste ees silmi sulgeda. Tahame mälestustest ehitada monumendi meile kõigile.