Nõukogude ajal oli kohustuslik järgida ainult üht ideoloogiat. Kui sa seda ei teinud või olid vale sotsiaalse päritoluga, sai sinust automaatselt „rahvavaenlane”. Toonane propaganda leiutas meisterlikult igasuguseid silte, mida meedias n-ö valedele inimestele otsaette templiks lüüa.

Üks selliseid silte on „russofoob”, olgugi et selle tõi käibele alles Putini Venemaa. See on katse lämmatada Venemaa agressiivse, vaenuideoloogiast läbi imbunud välis- ja sisepoliitika kritiseerimist, kuulutades kellegi avalikult Venemaa vaenlaseks, et siis temast teerulliga üle sõita.

„Russofoob” on tüüpiline sõimusõna, kõrvuti „kulakute” ja „sabarakkude”, „kapitalistide” ja „imperialistidega”, keda nõukogude võim kohustas meid vihkama.

Nii Venemaal kui ka Eestis on russofoobiavastase igavese kihutuskõne eesmärk panna kõik kohustuslikus korras Venemaad kummardama ja aidata venemeelsusel lõplikult võimule pääseda. Paraku on selle sõna kasutamine otseselt seotud viimase nõukogude põlvkonna (õigemini selle osa) peale surutava nostalgiaga eelmise võimukorra järele.

Sel pole mingit pistmist sellega, kuidas keegi suhtub venelastesse kui rahvusse, vaid sellega, kuidas keegi suhtub Venemaal võimu haaranud ekskommunistlikku nomenklatuuri.

Põhjust, miks suurem osa maailma praegu Venemaad kardab või põlastab, ei tasu otsida kellegi fašistlikest hoiakutest, vaid sellest, et Venemaa ise eirab kõiki rahvusvahelise käitumise norme. Kui Venemaa tahaks, et maailm teda austaks, lõpetaks ta kohe sõjalise agressiooni Ukraina, Gruusia ja Moldova territooriumil, samuti Eesti-vastased sõnalised rünnakud, mida sealne välisministeerium visa järjekindlusega välja paiskab.

Ent Venemaa on üks väheseid riike, kes otsibki pidevalt vaenlasi ja koostab „russofoobide edetabeleid”. Venemaa välisministeerium on ju NSV Liidu kadumisest alates järjekindlalt tegelenud Eesti-vastase sõnasõjaga.

Estofoobia ehk vaen Eesti vastu on lausa Venemaa välispoliitika ametlik osa, osa palju laiemast zapadofoobiast, juba Lenini- ja Stalini-aegsest läänevihast, mis on praegu Venemaa ametlik ideoloogia.

Kuid Eesti riigi, tegelikult kogu läänemaailma vihkamine ei lähtu ainult sealt. Eestiski on vanu kommuniste, kes ei salli meie riiki juba selle pärast, et nad aastail 1988–1992 võimult löödi. On neid, kes vihkavad „kodanlikku Eestit” juba nõukaaegse ideoloogilise kasvatuse põhjal.