Põhjusetult. Ka eilne ja tänane ekraan-eeter kinnitasid, et sõjaväelased ja poliitikud võivad oma vastuseid lihvida niipalju kui tahavad, teemat tegelikult mittejagav ajakirjanik jääb aga oma tarkusega ikka võitjaks, sest mikrofon on lihtsalt tema käes ja tema ütleb ka lõppsõna. Teleekraanil päästaks lõpptulemuse esinejate taga olev kaart juhul, kui seda ka kasutatakse – liikuvast ja selgitavast pildist jääb ikka midagi mällu ja paremini, kui kuuldud jutt. Paraku on see tase Eesti TVs ammune minevik.
Ent asjast. Venemaa armee tegevust on kerge jälgida, sest ta asub küll suurel territooriumil, ent tema üksused puutuvad üksteisega vahetult kokku. Pealegi on Venemaa sõdiv riik – kui seda mujal ametlikult ei tunnistata, siis Süüria puhul õnneks kindlasti. Sestap olgu meenutatud, et kui 2017. aastal algul tehti kokkuvõtteid osalusest antud sõjast, siis Putin ise mainis rahalistest kulutustest rääkides, et lihtsalt üks osa 2015-16. aastal kavandatud sõjamanöövritest viidi asukohta vahetades läbi Süürias. Seal kasutati ka Kaug-Idas baseerunud väeüksusi. Rääkimata uue sõjatehnika katsetamisest – kasutamisest. Mõistagi on tänagi Zapad2017 algades seis sama – valmisolekus on kõik väeüksused ja vaid ülemused teavad, keda kus ja millal kasutatakse: keda Zapad2017s, keda Süürias, keda Põhja-Jäämere ääres uusi tugibaase rajades, keda kosmoseluures jne.
Juhiks tähelepanu sellelegi, et alles 12. septembril oli Damaskuses Venemaa kaitseminister Shoigu õnnitlemaks Süüria presidenti ühisedu puhul Deir-in-Zori deblokeerimisel ja täpsustamaks detaile päev varem sõlmitud Vene-Türgi kokkuleppest, mille alusel too NATO riik ostab Venemaalt raketitõrjekompleksse S400.