Kas kujutaksite ette, et Tallinki nõukogu valimistel ütleks üks kandidaat vaikselt (nii et 10 000 aktsionäri ei kuule) koosoleku juhatajale, et on nõus kandideerima, kui saab õiguse müüa Tallinkile kogu laevades vajamineva majapidamispaberi. Teine kandidaat tahaks nõukogu liikmeks saamisel õigust võtta tööle neli oma sugulast. Kolmas seaks tingimuseks koostöö välistamise suuraktsionär Ain Hanschmidtiga. Neljas ei sosistaks koosoleku läbiviijale midagi ja valitakse samuti nõukogusse, aga kasutab kohe tasuta laevasõidu õigust Stockholmi ja läheb sealt edasi kaheaastasele ümbermaailmareisile. Pärast selliseid valimisi oleks suur dilemma, kas hakata neid nõudmisi täitma või mitte.

Piltlikult kannavad Tallinna volikogu valimised just sellist varjundit. Täpsemalt seisneb eripära selles, et enamikul volinikukandidaatidel on mingi teine, vahel ka varjatud eesmärk, mis on isegi tähtsamal kohal linnarahva huvide esindamisest volinikuna. Reaalsus seda kahjuks näitab. Praegune volikogu valiti 2013. aastal , valimiste järel lahkusid 79-st linlaste poolt valitud volinikust 57 volinikku ehk 72%. Asemele tulid asendusliikmed. Sageli ka neile omakorda asendusliikmed, kes on juba selgelt nö teine ešelon.

Kokkuvõttes on hetkel paratamatus, et meie pealinna volikogu moodustavad volinikud, kes said valimistel kokku 12 % valijate antud häältest ja needki on omavahel jagunenud vastasleerideks nii, et 7% valijate hääli saanutel ei ole suuremat sõnaõigust, sest kokku 5%-se toetusega Keskerakonna linnavolinikke on arvuliselt rohkem. Praegu tehakse Tallinnas tähtsaid otsuseid nende volinike häälte abil, kes said valijatelt kokku vaid 5% häältest.

Eesmärgiks partidest ja kummitemplitest vabanemine

Sellised (asendus)volinikud pole oma volinikutöös üldsegi iseseisvad. Nad peaksid olema seatud jälgima linnavalitsuse otsuseid kriitilise pilguga nö valija seisukohast. Kuid see pole väga tõsiseltvõetav, sest linnavalitsuse liikmed, kes peaksid olema kontrollitavad, said valimistel ise palju rohkem hääli ehk tugevama valijamandaadi kui praeguseks volikogus istuvad linnarahva esindajad.

Lisaks on veel ju ka erakonnadistsipliin: absoluutselt igale volinikule saab praeguses volikogus öelda, et sa said liikmeks üldse konkreetselt tänu erakonnale ja volikogu ei ole koht sinu enese arvamuse väljendamiseks.

Niimoodi ongi võimalik, et osa tänase linnavalitsuse tegevusest on seotud varjatud lubaduste täitmisega mõnele huvigrupile, sest on väga lihtne hankida volikogu enamuse poolthääli.

Linnahalli näide

Hea näide on hiljuti väljailmunud uudis 15 000 euro eraldamisest linnahalli maalinguks. Julgen arvata, et see on ainult üks, rahaliselt suhteliselt väike ja süütu juhtum sadadest omataolistest lubaduste täitmistest. Ja julgen arvata, et alati on ka mingi mitterahaline vastukaup, mis aitaks kaasa raha eraldaja paremale valimistulemusele. Vähemalt tuleb see kahetsusväärselt tuttav ette minu linnavalitsuses töötamise ajast 17 aastat tagasi.

Volinike tahet tuleb austada, aga nn suurt pilti vaadates on Tallinna linnajuhtimise peaküsimuseks, kuidas tõsta linnajuhtide eetilist ja moraalset taset nii, et linnavalitsuse liikmed ei saaks volinikke pidada eneste "kummitempliteks". Eelmiste valimiste järel lahkusid teiste hulgas volikogust eranditult kõik Reformierakonnast valitud volinikud, ka needsamad, kes on ühiselt neilgi valimistel kaheksakesi plakatil "Tugev Meeskond". Tugev meeskond, jääge palun seekord volikogusse, et ühiste jõududega leida lahendusi lasteaiakohtade kättesaadavuse tagamiseks, liiklusummikute vähendamiseks jne. Toome volikogusse tagasi sisulised arutelud linna tuleviku üle! Volikogu meeskonna tugevdamine ongi kõige tähsam ülesanne.

Volinike isiklik vastutus peab kasvama

Kui volikogus on piisavalt tugev meeskond strateegiliste otsuste väljatöötamiseks, saab vähendada linnavalitsuse politiseeritust, jättes linnajuhtimise strateegiaküsimused linnavolikogule, eriti selle alalistele komisjonidele. Nii tekiks lisaefektina ühelt poolt linnaametkonnale suurem otsustusvabadus oma tööd professionaalselt teha, kasutades tegevuse alusena volikogu formaliseeritud juhendmaterjale, arengukavu, strateegiaid ja eelarvet. Teiselt poolt peaks rohkemate erialainimeste nimetamine linnavalitsuse liikmeteks panema piirid võikale kauplemisele. Et ei tekiks üldse pinnast valimiseelsete või valimisjärgsete varjatud nõudmiste väljalunimiseks linnaaparaadilt.

Avalikus sektoris peab olema kõik avalik. Ka volikogu ja linnavalitsuse ning linnavalitsuse ja linnaametnikkonna vaheline suhtlus peab olema täielikult läbipaistev ja avalik.

Volikogu fraktsioonide tähtsust tuleks vähendada ja volikogu komisjonide ja volinike isiklikku moraalset vastutust suurendada. Analoogiana võib öelda, et Tallinki nõukogus ei oleks kohta mingitel nõukogusisestel fraktsioonidel. Erakondade "meeskonnakorraldusi" tuleks vältida ka administratiivsete vahenditega nagu tehakse näiteks Vormel-1 meeskondades, kus pilootide omavahelised diilid on keelatud.

Kõige selle saavutamisele aitab üsna hästi kaasa suurem avalikkuse tähelepanu. Tallinna Televisooni ei pea sulgema, pigem peab ta hakkama tegema otseülekandeid volikogu istungitest. Niimoodi saaksid linnaelanikud paremini teada neid esindavate linnavolinike seisukohtadest. Ja oleks ka hõlpsam kujundada arvamusi nii erinevate otsuste kui ka volinike endi suhtes.

Igal linnal peab muidugi olema ka linnapea. Meie valimisliit ei ole linnapeakandidaati kinnitanud, sest praegu seisavad ees volikogu, mitte linnapea valimised. Kes saab linnapeaks, on kõikide linnavolinike kokkuleppe küsimus pärast valimisi. Kui "tähtede seis" kujuneb selliseks, et meie valimisliit saab õiguse linnapeakandidaadi nimetamiseks, siis teeme valiku vähem politiseeritud, rohkem akadeemilise või kultuurihõngulise ühiskonnas tuntud ja aktsepteeritud kandidaadi kasuks. Tehnilised lahendused jäävad ametnikele. Linnajuhtimises hakkab põhirõhk kanduma vaimsusele ja kultuurile.