Lugupeetud tulevane Tallinna linnapea!

Teie poole pöördub Nelli Kalikova, arst, keda tuntakse rohkem, kui HIV/AIDSi ja narkomaania probleemidega tegelevat inimest. Kuid Teie poole ma pöördun teise probleemiga, mis puudutab kõiki Eestimaal elavaid inimesi ja mille lahendamisega saab hakkama ainult Tallinna linnapea.

September on kuu, mis on eestlaste mällu sööbinud kui parvlaev "Estonia" katastroofi kuu. Sellest on möödunud palju aastaid, kuid inimeste mälus on see värskelt meeles ja mitte ainult nendel, kes kaotasid oma lähedased. Mind saatus säästis ja minul lähedasi "Estonia" pardal tollel saatuslikul ööl ei olnud. Kuid nagu iga eesti inimene, olen ka mina oma südant valutanud ja mõelnud nendele, kes olid ja jäid sinna.

Mitu aastat vaevab mind see, et kohutavale arvule hukkunutele siiani ei ole väärikat, ilusat ja igale inimesele hinge minevat mälestussammast. See, mis asub Paksu Margareeta kõrval, on paigutatud sellisele varjatud platsile, jättes mulje nagu Eesti häbeneks neid ohvreid ja tahaks, et võimalikult vähe inimesi neid meeles peaks. Kahjuks lisaks ebaõnnestunud kohale ja mitte eriti veenvale mälestusmärgi sõnumile langeb ta tihti vandaalide ja pseudograffiti tegijate meelevalda. Ohvrite nimedeks ei ole piisavalt ruumi, et omaksed saaks igaühele mälestuseks lilli või pärgi asetada. Vastupidiselt heaks näiteks väärikale merehuku ohvrite mälestamisele on Russalka, mis on nii kunstiteos kui ka mälestusmärk.

Memoriaal Jääretkele

Mitu aastat ei anna mulle rahu üks idee, millega ma pöördun nüüd Teie poole. Iga kord, kui ma sõidan mööda Pirita teed Maarjamäe memoriaalist mööda, mõtlen ma alati Estonia ohvritele. See oleks vääriline koht, vaatega merele, ilusal kõrgendikul, majesteetlik ja avar.

See memoriaal oli pühendatud Balti laevastiku Jääretkele. Küsige sajalt inimeselt, eriti noorematelt, mis see oli, olen kindel, et 99 ei suuda vastata.

Obelisk, mis praegu kaotab plaate ja on inetu välimusega, võiks suhteliselt kerge vaevaga muutuda kauniks ja esinduslikuks. Teda võiks katta marmorplaatidega, võib-olla isegi teha nagu Russalkal, mõned metallist bareljeefid jalamile. Koristada ära see inetu betoonist "kauss", mis ripub tee kohal ja teine mere ääres. Juurdepääsutee on avar, ääristatud kõrgete murust nõlvadega, kuhu mahuks hauaplaadid igale hukkunule, ruumi oleks selleks küllalt ja omaksed saaks tulla ja leinata oma lähedasi, asetada lilli.

See, et Maarjamäe monumendi territooriumil on või oli maetud palju inimesi, ei segaks. Delikaatse lähenemisega võiks teha paljudele tuntud ja tundmatutele maetud inimestele vastavad mälestustahvlid. Seda enam, et see on koht, kus maeti nii punaarmeelasi kui sakslasi ja siis kordamööda rüüstati ja veeti ära nii ühtesid, kui teisi.

Tallinn on korduvalt arutanud monumendi rekonstrueerimist, kuid ühendava idee puudumisel jäi see alati katki, sest kes tänapäeval annaks raha mingisugusele unustatud Jääretkele.

2016. aasta märtsis kuulutas Riigi Kinnisvara AS koostöös Justiitsministeeriumiga välja ideekonkursi, et luua Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Maarjamäele mälestusmärk, meenutamaks inimesi, kes langesid kommunismi kuritegude ohvriks. 15. augustil 2016 kuulutati Okupatsioonide muuseumis välja võidutöö, milleks osutus arhitektuuribüroo JVR ideekavand "Teekond". Kuid ei see kavand ega mälestusmärk ise, mis kahtlemata on vajalik ja kajastab meie maa kannatusi ja totalitaarse reziimi ohvreid, ei ole seotud merega ja oleks võinud olla rajatud kus iganes Tallinnas, andes mõnele pargile või rohelisele alale ajaloolise tähtsuse ja väärikuse.

Aastasadu ootust

Estonia katastroof on otseselt seotud merega. Aastasadu on eesti naised ootusega vaadanud mere poole, nii need, kes ootasid oma mehi tagasi, kui ka need, kellelt meri nad ära võttis. Meie, kui mereriik, peame sellest aru saama ja järgima neid traditsioone. Meil on niigi suur võlg Estonia ohvrite ja nende lähedaste ees, sest paljud küsimused on jäänud vastusteta ja katastroofi põhjused lahkamata. Usun, et Tallinnaga koos osaleks selles mälestusmärgi rajamises ka teised linnad, kust olid pärit paljud kadunud inimesed. Ka rahva seas korjanduse tegemine oleks kindlasti leidnud vastukaja. Sellest võiks saada eestlasi ühendav ja meeliülendav liikumine.

Ma väga loodan, et te ei pea mind mania grandiosa't põdevaks, kes tülitab inimesi grotesksete ja ebarealistlike projektidega. Kuid see idee tuleb mul südamest ja ma oleks väga õnnelik, kui Eesti ajaloo suurima merekatastroofi 25-ks aastapäevaks me saaks mälestada neid inimesi väärikalt, kaunis kohas ilusa ja kõrgel kunstilisel tasemel rajatud monumendi juures vaatega merele, kus leidsid rahu Estonia huku ohvrid.

Iga linnapea peab jätma linnas endast märkimisväärse positiivse jälje mida peavad inimesed meeles ka mitmekümne aasta pärast. Selline mälestusmärk täidaks seda eesmärki väga hästi.