Teisisõnu on linn ja riik pannud ühe küttelahenduse teistest mitu korda eelistatumasse seisu ja võtnud inimestelt õiguse otsustada, kuidas nad oma kodu kütavad. Kui te ehitate uut kodu või kavatsete oma maja või ettevõtte hoonet rekonstrueerida, ei väljasta Tallinn teile nüüd ehitusluba või teatist enne, kui olete võtnud kohustuse liituda kaugküttega. Näiteks on linn keeldunud ehitusluba andmast kaugküttepiirkonnas asuva Norde Centrumi kaubanduskeskuse ja Kassisabas oleva kortermaja rekonstrueerimiseks, sest need kasutavad gaasikatlamaja.

Eesti Gaas on pöördunud ebaõigluse pärast õiguskantsleri poole, sest kirjeldatud olukord on tarbijale ahistav ja ebaõiglane: inimesed on maksnud praeguse kütteallika eest hulga raha, kuid peavad selle nüüd minema viskama ja käima kaugküttega liitumiseks välja uue rahasumma. Sealjuures on kaugküte tarbija jaoks kallim ja tema kulutused suurenevad. Näiteks oma gaasikatlamajaga Gaasi tänav 5 tarbimiskoht kulutas 2016. aastal soojusele 8828 eurot, aga Tallinna võrgupiirkonna soojuse piirhinna järgi olnuks aastane kulu 12 590 eurot – üle 40% rohkem kui lokaalse küttelahenduse korral.

Küsimus on põhimõtteline: kas linn tohib teha inimeste eest otsuse, mis on neile rahaliselt kahjulik, või võib kodanik ise otsustada, kas ta eelistab näiteks gaasikatelt, kaugkütet või elektrikütet?