Mul on hea meel, et ühinenud opositsiooni ideed on teiste erakondade poolt toetatud. Erakondade seisukohtade pinnalt võib täna väita, et ühinenud opositsioon on võimalik, kui sotsid muudavad oma tänast seisukohta.

Kuna ühinenud opositsioon on ainuke reaalne plaan Keskerakonna Tallinnas kukutamiseks, kutsus see arusaadavalt esile paanika Keskerakonna välilaagris. Selle refrääniks oli Eesti Päevalehe juhtkiri, mis siunas seda ideed maa põhja koomiliste väidetega, et a) teistel parteidel endil pole munitsipaalideid ja b) eks ühinenud opositsioon lõhuks Tallinnas laiali keskerakondliku toiduahela, see on aga asjana iseeneses ebastabiilsust tekitav. Kolmanda vastuargumendina hädaldas anonüümne päevalehe juhtkiri, et siis solgitaks ära ju sotside vastandumine EKRE-ga. Samas nõustus päevaleht, et ühinenud opositsioon on ainuke tõeline võimalus muutuseks linna juhtimisel. Respekt selle aususe eest.

Päevalehele sekundeeris tegevlinnapea (oh mis põnev tiitel, mida pole üheski seaduses) Taavi Aas kurjustamisega, mis meenutab Orwelli Suurt Venda: Keskerakonna stabiilne hegemoonia Tallinnas (sic! Aasa enda termin!) on hea, sest on õige, korruptsiooniasjad liiguvad Tallinnas õiges suunas (huvitav millises nimelt?), opositsioonil pole munitsipaalideid.

Võim käärib pika aja jooksul
Päevaleht ja Taavi Aas tahavad viia valimisdebati mänguväljakute ümber heietavale munitsipaalmicromanagementi tasemele. Ja selles asjas on neil õigus: stabiilsed hegemoonid on tugevamad managementi näitamises, kuna nad on võimul. Moskvas sai ainult Luzhkov avada Tserereli skulptuure. Kuid mänguväljakute küsimus pole poliitiline küsimus. See on endastmõistetavav asi. See on keskastme ametniku tasemel küsimus lahendamiseks. Ja poliitiline on see ainult siis, kui midagi on korrast ära. Tegelikkuses on Tallinna valimiste põhivalik küsimus väärtustest. Probleem pole selles, kes paigaldab mis partei lipu all mänguväljakuid, vaid selles, et võimul on olemus pika tarvitamise ajal muutuda käärima läinud asjaks iseeneses. Kui omatakse veel ainuvõimu, on tulemus kuubis. Ja siin on vaja vahetust.

Tänane Tallinna juhtimise skeem on võimuvertikaal ülevalt alla. Ja Taavi Aas andis sellele geniaalse nime: stabiilne hegemoonia! Linnavolikogus istuvad mõnikümmend häält saanud linna asutuste ja ettevõtete töötajad nagu lüpsjad omaaegses ülemnõukogus. Nõukogude süsteemi iseloomustati tema lõpukümnendil kui räkitit, millel oli maffiataoline struktuur.

Sama pädeb mingis mõttes paraku ka Tallinna juhtimise kohta. Sellel räkitil on kolm sammast. Esiteks, korruptsioon. See on reaalne rikkus, mida räkitis olevad inimesed pööravad enda varandusteks. Tallinnast käib läbi pool SKP-st. Planeeringute kooskõlastamisel väljapressimused ettevõtjatelt, hanked, regulatsioonid- Tallinna linna tegevus on olnud aastaid nagu advendikalender, kus iga valdkonda puudutava luugi taga vaatab paraku mitte šokolaad, vaid mingi karistusseadustikus defineeritud jama. Ja see reality show rullub meedias kohtuprotsesside kajastustena lahti. Kui linna juhtkond aastate jooksul süsteemselt kaitseb korruptante, siis see on osa süsteemist, tema selgroog, mitte vōõrkeha või erandlik juhtum. Seda korruptsiooni on olnud nii palju, et te olete suutnud isegi avaliku arvamuse ära moonutada ja muuta selle nähtuse vastikuks kuid harjumuslikuks normaalsuseks. Nagu Vene ajal altkäemaksu võtvad liiklusmiilitsad - uudis oleks ju liiklusmiilits, kes ei võta altkäemaksu.

Linnaametnikud Keskerakonna teenistuses
Teine sammas on võimuvertikaal. Ligi 40 protsenti Keskerakonna kandidaatidest on linna teenistuses. Eilne koomiline sopranode salalindistus linnavalitsusest näitab piltlikult seda olukorda. See on perpetum mobile: võim linnas tagab töökoha. Töökohal tuleb tegutseda nii, et oleks tagatud võim linnas. Kusjuures suur osa neist inimestest on kindlasti ära kasutatud ja südames see vertikaal neile ei meeldi. Lihtsalt olud on sellised. Nii nagu omal ajal inimesed olude tõttu komparteisse astusid.

Ja kolmas sammas on võltsreaalsus nagu Põhja-Koreas, kus riigi televisioon kroonis ennast lausa jalgpalli maailmameistriks, kui Põhja-Korea ühes valikmängus värava lõi! Nende mastaapidega konkureerimine on muidugi taaveti võitlus koljatiga. Tegelikkus on see, et Tallinna linnavalitsus on viimase valimisperioodi jooksul kulutanud vähemalt 50 000 000 eurot valede pildumise meediatööstusele võrreldes nende sadade tuhandetega, mida nüüd opositsioon kampaanias kasutab.

Kordan ühinenud opositsiooni ettepaneku tuuma: väärtused, mille alusel linna juhitakse, peavad muutuma. Selleks tuleb teha koostööd ja allutada erihuvid üldisele huvile. Kordan ettepanekut sotsidele ühineda ühinenud opositsiooniga.