"Kas ma olen õnnelik?" küsib vanaisa endalt - ning vastab: "Jah, kui niimoodi nimetada õnnetuse puudumist."

Vanaisa, keda kirjandushuvilisem kildkond teab kui slaavi keelte kirjanduse eestistajat (Dostojevski "Valged ööd", Meša Selimovići "Derviš ja surm", poolakate rahvuseepos "Pan Tadeusz" jpm), üritas selle lausega kaardistada ohtlike aegade ning isikliku õnne filosoofilist suhet. Just nagu viimastel päevadel on seda teinud president Kersti Kaljulaid, Ene Ergma, Kaja Kallas jt. Ning ta sai aru, et ehkki ühest küljest on see paduisiklik teema, saab siin teha ka paratamatuid üldistusi.

Vanaisa ise astus vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, et võidelda kommunistliku "õnneriigi" vastu, kus kõik lapsed muudkui suurest rõõmust laulsivad; riigi vastu, mida toetasid paljud naiivsed sotsialismi uskuvad kaasaegsed kaasmaalased, kellest paljusid sama "õnneriik" hilisemalt täiest väest vaenas.

Muidugi, naiivsusel oli kaheldamatult ka objektiivne tõepõhi all, meenutagem, kui traagiliselt mõned Eesti kirjanikud Eesti Vabariigi vaesemate klasside elukest läbi elasid - kuidas näiteks Jüri Parijõgi kirjutas südantlõhestava jutukese poisikestest, kes kurvalt ninakesi luristades kaupluse jõuluaegsete vaateakende ees seisid, seal sära sees lebavaid kingitusi vaatasid, teades, et see toredus on neile majanduslikult kättesaamatu.

Alles Siber tõi mõistuse

Ja kuidas nad hiljem nõukogude Siberisse loksuvas loomavagunis aru said, et elasid sel hetkel siiski õnnelikku ja vaba elu.

Mu ema mäletab 1953. aasta üldrahvalikku õnnetust - Stalini surma -, mil näiteks tema kooli (ta oli 15-aastane) kohustuslikul ning paanilisel leinamiitingul paljud õpetajad ennastunustavalt nutsid. Ning osad neist tõsimeeli, selgest õnnetusest, kuna see sündmus lõi nende senise maailmapildi krussi. Neile tundus, et käes on midagi maailmalõpu sarnast.

Õnne ja õnnetuse piirid on väga suhtelised. Ometi kipun nõus olema presidendiga, kes nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve veidi laiemasse konteksti paneb. Selge see, et luurekat mängisime me kõik, et poest sai mitut sorti saia ning igapäevaelu ei tekitanud pidevalt poliitilist frustratsiooni. Rohelisemast murust ei viitsi rääkima hakatagi, kõikide asjade hilisem helgusekonteksti asetamine ning omaenda kallis lapsepõlv ja halva unustamine on inimloomuses, vastasel korral oleks me liigina välja surnud.

Võrdlusmoment puudus

Aga jääb ka võrdlemise küsimus. Sest meil polnud seda käes olnud nõukogude aega millegi muuga võimalik võrrelda. Või vähemalt polnud seda suurel osal.

Jah, mul endal oli küll õnn rääkida juba väiksena endast tunduvalt vanemate inimestega, kes pajatasid (tõsi, ettevaatlikult, et ma äsjaomandatuga kooli ärplema ei läheks, kuna see oli pehmelt öeldes ohtlik) sajandi äkkpöördeid ning padukoledaid muutusi toonud lugu ning kelle jutust sain ma selget aimu, et olmeline suva, punane viisnurgaga tõukeratas ja prisked ning kartulirikkad klassikaaslased ei tähenda veel vabadust, valikuvabadust või õnne.

Õnne vabaduse mõttes.

Eesti keeldegi tõlgitud vene kirjanik Vladimir Voinovitš kurdab, et nõukogude kooliga inimeste tavaline sedastus vorsti ja vabaduse kohta (milleks meile teie vabadus, andke meile vorsti) ei kätke endas mingil moel ühiskonna objektiivset reaalsust, kuna lõppkokkuvõttes on vorst ja vabadus siiski seotud. Pikemas perspektiivis ei ole ilma viimaseta esimest, ilma vabaduseta vorsti. Ilma vabaduseta on kinnised kraanid ning lõppude lõpuks ka järjest vähenevast valikuvabadusest ja diktatuuri olemusest tulenevalt järjest vähem võimalusi isiklikuks õnneks.

Paraku kiputakse põnevad pioneerimängud segama ära kogu ühiskondliku arenguga, nii võib keegi kaheldamatult väita, kui õnnelik oli lapsepõlv, unustades samas, et näiteks Eestis pandi normaalne vaba areng samal ajal sordiini alla, et mitte öelda päris kinni.

Ma usun, et siinkohal ei maksa minna isiklikuks, vaid jätta meelde, kuidas globaalne pilt ei pruugigi ühtida isiklike õnnehetkedega. Ning sellest ka nii aru saada, ilma närvi minemata või ilma kahtlustamata, et keegi üritab kaaperdada õnnelikku lapsepõlve.

Traadist Lenin ja Stalin

Mõned kuud tagasi ilmus eesti keeles (Ilona Martsoni suurepärases tõlkes) vene teatrikunstnikult ja kirjanikult Eduard Kotšerginilt teos "Trellidega ristitud", kus ta pajatab, mil moel 8-aastasena vangilaagrisse sattus ning kuidas sealt täiesti iseseisvalt lõpuks Peterburgi ema juurde tagasi jõudis.

Tema raamatus on palju õnnelikke hetki - näiteks kui ta õppis traadist suurte juhtide Lenini ja Stalini nägusid voolima ning neid Vene räämastes raudteejaamades sõduritele müüs ja selle eest süüa sai.

Ometigi ei ütle Kotšergin kordagi, et see tähendanuks. nagu oleks tema kaasaegsete lapse- ja laiemalt terve inimpõlv seepärast veel õnnelik olnud. See aeg tõi taoliseks sedastuseks kaasa liig palju üleüldisi kannatusi, millest meil täna pole enam aimugi.

Ja mistõttu ei saa me - vähemalt minu meelest - väita, et too valikuvabadusteta aeg, olgu või lapsepõlv, tähendanuks inimkondlikku õnne, mida pröökas kõigile nõukogude propaganda.

Ning veidi ka nõukogude aatomist. Vanas ajakirjas "Pioneer" oli ju isegi pildiseeria, kuidas õnnelikud pole mitte ainult kõik nõukogude lapsed, sest partei on me isa ja ema, vaid ka nõukogude aatom, kuna ta saab olla rahumeelse riigi teenistuses!

Ärgem siis olgem lepatriinud ja meenutagem, et rahumeelset diktatuuri pole ning igasugune päheastuva riigi mistahes vorm pärsib tegelikult meie kõikide vabadust - ja seeläbi ka õnne.