Miks avas mees festivalikülastajate pihta tule, ei ole siiani teada, ja võimalik, et me ei saagi seda kunagi teada. Küll on teada see, et mehe kodudest ja autost leiti kümneid tulirelvi ja laskemoona ning tema tegu oli pikalt ja põhjalikult ette planeeritud.

Sel aastal on USA-s toimunud juba üle 270 massitulistamise ehk peaaegu iga päev üks. Relvadest on teisel pool ookeani saanud enesekaitsevahendi asemel elustiilikaup, mida müüakse poes koos kitarridega - USA nüüdisajaloo rängima massimõrva toime pannud Paddock soetas oma relvad kodulinnas Mesquites asuvast poest Guns and Guitars (Relvad ja ja kitarrid - e.k) ja sealjuures oli kõik seadusega kooskõlas. Sellegipoolest ei võta kuidagi vedu USA seadusandjate arutelu relvaseaduste karmistamise üle ja üllatuslikult tegi hoopis ülimõjukas organisatsioon National Rifle Association (NRA), mis koondab viit miljonit relvaomanikku, nädala lõpus ise ettepaneku, et relva ümberehitust puudutavaid regulatsioone peaks rangemaks muutma.

Kuidas see kõik puutub Eestisse? Eesti ja Ameerika Ühendriigid erinevad väga mitmes asjas, aga meid ühendab soov, et inimesed elaksid turvalises riigis. Maailm on kahjuks muutunud ja kui me räägime ühiskonda ohustavatest kriisidest, siis peame rääkima ka igasuguse äärmuslusega seotud vägivallast. Tark riik ei jää ootama ja lootma, et midagi ei juhtu, vaid õpib teiste kogemusest ja kohaneb. Seetõttu on väga tähtis, et riigikokku jõudis esimesele lugemisele relvaseaduse muudatus, mille eesmärk on teha inimesele, kelle motiivides on põhjust kahelda, relva kättesaamine ja kasutamine võimalikult raskeks.

Ei ole ahistamine

Siinkohal rõhutan üle: jutt ei käi korralikest relvaomanikest, vaid inimestest, kelle puhul tekib kahtlus, et ta kujutab ohtu Eesti julgeolekule. Seetõttu on kummastav, kui relvaseaduse muudatusi tõlgendatakse kui seaduskuulekate relvaomanike ahistamist ning kuritegevusele ja terrorismile suuremate võimaluste andmist, ja seda lausa riigikogu puldist. Kuidas saab meie kaitsevõimet vähendada asjaolu, et edaspidi kantakse rohkem hoolt selle eest, et inimene kindlasti teab, kuidas tulirelva käsitseda? Või et ta oskab põhjendada, miks tal relva vaja on? Relvainstruktori koolitusel öeldakse õppuritele esimese asjana, et relva väljavõtmine tähendab stressi, nii relvaomanikule kui ka kõigile ümbritsejatele, ja sellega tuleb arvestada. Kahtlen sügavalt, et kellelgi on midagi selle vastu, et meie relvaomanikele on puust ja punaseks selgeks tehtud relvadega kaasnevad õigused, kohustused ja vastutus.

Laiapõhjalise riigikaitse põhi on meie kaitsejõud ja korrakaitsjad ehk professionaalid. Relva omamine on ja jääb iga inimese liberaalseks õiguseks, aga sellega kaasneb lisaks üksikisikule seadusandja vastutus ühiskonna ees, mistõttu on oluline eraldada terad sõkaldest. Me ei saa lubada, et relva omavad inimesed, kes ohustavad meie julgeolekut. Või inimesed, kes ei oska relva käsitseda, kujutades sellega ohtu nii endale kui ka teistele. Mäletan endagi politseinikukarjäärist juhtumit, kus autoröövlite ohvriks langenud kodanik tulistas oma igati seaduste kohaselt hangitud relvast esimese lasu endale jalga, sest tal lihtsalt nappis oskusi relva kasutada. Just neil põhjustel peab edaspidi relvaloa pikendamisel uuesti näitama relva käsitsemise oskust ning politseil tekib varem puudunud võimalus kaasata KAPO relvaomanikule või loa taotlejale täiendava taustakontrolli tegemiseks.

Ka seaduslik relv tapab

Kahjuks on erinevalt ka riigikogus kõlanud arvamusest Eestis täiesti olemas seaduslike relvadega sooritatud kuritegevus. Seetõttu täpsustatakse lisaks inimestega põhjalikumale tegelemisele laskekõlbmatute relvade käitlemist ja nende üle arvepidamist, et politseil oleks igal ajahetkel teada, kui palju ja kelle omanduses Eestis tulirelvi on, sõltumata sellest, kas need teevad pauku või mitte. On meil ju endalgi võtta lähiminevikust juhtum, kus arvelt maha võetud laskekõlbmatud relvad uuesti ümber ehitati ja need kurikaelte kätte jõudsid.

Relvaseaduse muudatused ei tulene kellegi soovist, käsust või müstilisest eurodirektiivist, mida me justkui täitma tõttame. Ei, need muudatused dikteeris elu ise, et muutunud maailmas ei muutuks meie turvalisus.