Mäletan, et õhtul, kui selgus, et USA presidendiks saab Donald Trump, juhtusin juttu ajama inimestega, kes arutasid päris tõsiselt, kas Trumpi presidendiks saamisega algab sõda ja USA uus president laseb venelased meile kallale. Nad olid tuleviku pärast hirmul.

Ma ei suutnud nende hirmu mõista. Mitte et ma oleksin Trumpi võidu pärast õnnelik olnud – vastupidi! Kuid see mõte tundus ebareaalne, ebamõistlik. Kas maailmas on olnud vähe juhtumeid, kus riiki hakkab mingil põhjusel valitsema pehmelt öeldes ekstsentriline tegelane? Hulludelt kuningatelt on õukond varemgi teravad nurgad maha lihvinud.

See arutelu ja veendumus, et midagi head ei saa ees olla, tõi meelde teema, mille üle olin varemgi mõelnud. Sellele paneb kogu aeg puid alla sotsiaalmeedia ja seal esinevad emotsionaalsed pursked, aga nähtus kui selline on palju vanem ning eksisteeris juba enne Facebooki ja Instagrami. See oli olemas ammu enne seda, kui leiutati telegraaf, tõenäoliselt oli see olemas juba koopamaalingute ajal.

Paljude inimeste mõttemaailma foonil aurab kujutelm, et aeg, milles me elame, on erakordne ja ainulaadne, sest erinevalt varasemast oleme selgel hukatusekursil ja meid ümbritsev maailm muutub järjest halvemaks. Kui võrrelda seda visiooni puuga, on sel vanal väärikal tammel palju jämedamaid ja peenemaid oksi, mis kõik kuulutavad eri viisil hukatust. „Optimistid on lollid,” sosistab kalk iil lehtedes.

120% lihasisaldusega vorst

Üks selle visioonipuu oksake on igivana väide, et noored, meie tulevik, on hukas. Teine oksake on see, et vanasti oli rohi lausa silmipimestavalt roheline ja vorst sisaldas umbes 120% liha, aga praegu… Üks õige peen oksaraag on õhkamine-ohkamine selle üle, kui sureb keegi kuulus, eriti siis, kui neid sureb mitu järjest. Mõistagi on see inimlikult kurb, aga teinekord võetakse seda vaat et apokalüptilise ettekuulutusena. „Mis toimub?! Mis aasta see selline on? Mis ajal me elame?” küsitakse.