Niisuguseid muudatusettepanekuid teevad varased päkapikud riigieelarvesse eri aastatel sadade kaupa, alates nii väikestest summadest kui tuhat eurot ja lõpetades mitmesajatuhandeste ridadega. Viimastel aastatel on nõnda raha pihustatud kokku neli-viis, kümnendi eest suisa kümme miljonit eurot. Umbes pool avaliku võimu asutustele, sh lojaalsetele omavalitsustele, ülejäänu mittetulundusühingutele ja sihtasutustele.

Regionaalsete investeeringutoetuste eufemismi taga peitub paljudele hädalistele viimane õlekõrs oma kodukandis mõnd auku lappida, ent suures pildis on tegu parlamendierakondadele häälte ostmisega. Kui kolmeliikmeline koalitsioon võtab endale igaüks miljoni ja jätab neljanda miljoni jagamiseks opositsioonile, siis ei ole see suuremeelsuse märk, vaid parlamendisisene häälte ostmine eelarvemenetluse libestina ja ringkaitse tugevdamine. Ka omavalitsustele Toompealt raha jagamine lähtub avaliku huvi asemel omakasust ja partei sees ustavuse tugevdamisest.

Kaks kuni viis kingitust saadiku kohta

Aritmeetiliselt jagades saab iga parlamendi liige valida omatahtsi kaks kuni viis meelepärast objekti ja huvigruppi, kellele tehtava kingituse eest tasuvad maksumaksjad. Pole väheoluline, et katuseraha ei vedele jõude, vaid võetakse teistelt eelarveridadelt või üldse reservist – säästudest üsna igapäevaste kulutuste katmiseks.

Igal aastal juhtub rohkem või vähem nahaalselt, et mõni eraldis läheb vabaühendusele, millega rahvasaadik on otseselt seotud. Iga ametniku puhul tähendaks niisugune lüke toimingupiirangu rikkumist ja kiiret kohtuasja, aga riigikogulane seda kartma ei pea – tema on oma mandaadis vaba. Uudistesse on jõudnud teisigi sobinguid. Näiteks katuseraha väidetav andmine tingimusel, et saaja kandideerib IRL-i nimekirjas valimistel, ja jutud Keskerakonna presidendikandidaadile EKRE toetushäälte ostmisest.