Lugu sai mäletatavasti alguse Anu Saagimile antud intervjuust Õhtulehes, kus Volmer tunnistas, et on riigikogus vaikselt tiksunud ja pole suure poliitika kallale veel asunud. „Proovi, 85% eesti mehi valiks su kohe. Sul on aju ka olemas, välimusest rääkimata,” kutsus ta ka Saagimit pooleteise aasta pärast algavale uuele valimistrallile. Kangrot, kes enda sõnul istub „ka õhtud ja nädalavahetused, vahel poole hommikuni seaduste, seletuskirjade, uuringute-analüüside, kohtulahendite virnade taga, et valmistuda komisjonide istungiteks”, solvas selline kerglane jutt sügavalt.

Riigikogus on kahtlemata nii vaikselt tiksuvaid kui ka tööd rabavaid saadikuid. Kummitempli mainest vabanemiseks vajaks riigikogu rohkem töörabajaid. Põhimõtteliselt on valijal päris palju infot, mille alusel otsustada, kumba liiki kuuluvad tema hääle abil riigikokku saanud poliitikud. Üksnes istungitest osavõtu või kuluhüvitiste kasutamise järgi õiglast hinnangut anda ei saa, aga riigikogu avaldab statistikat ka kõnede, küsimuste ja sõnavõttude arvu kohta, stenogrammist saab vaadata nende sisu. Kui uurida veel saadiku aktiivsust väljaspool riigikogu, saab tema kasutegurist juba päris hea pildi.

Tiksujate hulka võib aidata vähendada see, kui kahandada saadikute arvu või luua võimalus neid tagasi kutsuda. Igal juhul on aga tarvis, et valijad annaksid valimistel erakondadele ja kandidaatidele märku, et häälemagnetite ja peibutuspartidega neid ei peta.

Aga kui palju inimesi viitsib riigikogu tegemisi nii põhjalikult jälgida? Vähesed. Seepärast tasubki erakondadel värvata nimekirjadesse häälemagneteid nagu Volmer, kellele rutiinne riigikogutöö osutub tõenäoliselt igavaks. Pole kindel, et praegusest erinevale valimissüsteemile – isikuvalimistele – üleminek tiksujate hulka vähendaks. Palgasüsteemi tuunides ei tehtaks ka imet, sest paari-kolme näidiku põhise tulemuspalga rakendamine annaks töö mängimisele hoogu pigem juurde. Abi võiks olla sellest, kui kahandada riigikogu saadikute arvu või luua võimalus neid tagasi kutsuda.

Igal juhul on aga tiksujate probleemi lahendamiseks vaja seda, et valijad annavad valimistel erakondadele ja kandidaatidele signaali, et häälemagnetite ja peibutuspartidega neid ei peta. Valimiste tulemus ei peaks olema see, et hulk riigikogu heale palgale, aga hingekaugele tööle pääsenud saadikuid endamisi ümiseb: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.”