Tema väide, et töötavad pensionärid, medõed, ajatööd tegevad inimesed ja paljud teised uue maksusüsteemiga kaotavad, on otsene vale. Samamoodi on vale ka see, et kaotavad inimesed, kes töötavad mitmel kohal. Sellised väited külvavad paljudes inimestes segadust ja hirmu.

Tegelikult, kõik inimesed, olgu nad pensionärid, arstid, õpetajad, medõed või kunstnikud, kelle sissetulek on keskmiselt alla 1200 euro kuus, võidavad rahas, sest nende maksuvaba tulu kasvab võrreldes praeguse süsteemiga. Maksimaalne võit on ligi 64 eurot kuus ehk 768 eurot aastas. Selliseid inimesi on ca 80% kõigist töötegijatest. Aastas makstav tulumaks ei sõltu sellest, mitmel töökohal inimene töötab, vaid kogusissetulekust. Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast.

Sisuliselt ei muutu maksusüsteem nende inimeste jaoks keerulisemaks. Töötamine ei vähenda kellegi sissetulekut, vaid alati kasvatab. Ka uue süsteemi järgi ei ole tulumaks kunagi üle 20%.
Õige on selles jutus see, et inimestel, kes teenivad üle 1200 € kuus, tuleb veidi enam oma rahaasjade peale mõelda ja valida endale sobiv maksuvaba tulu. Aga see on vaid pisut keerulisem, mitte dramaatiliselt keerulisem.

Kaja Kallase hinnang on inimese arvamus, kes ei ole kunagi pidanud ise vaesust kogema, ainelist puudust tundma ega end vaesuse klaaslae alt välja võitlema.

Valik on tegelikult väga lihtne - kas teha avaldus ja saada tulumaksuvabastusest raha kätte igakuiselt või sellest loobuda ja saada see kätte korraga tuludeklaratsiooni esitamise järel. Muude keeruliste arvutustega ei ole vaja kellelgi tegeleda. Arvutusi teevad ka edaspidi kompuutrid ja raamatupidajad nagu senigi.

Kallas pole mures, vaid kõrk
Poliitiku soov arvamust jagada on hea, kui see tekitab diskussiooni ja paneb inimesi mõtlema, kasvõi antud juhtumil - maksusüsteemi muutustel. Mis paneb Kallase kirjutise valeväidete kõrval muretsema, on hoopis olulisem - kirjutaja kõrkus, mitte mure. Hoolimatus vähemkindlustatud inimeste tegeliku käekäigu vastu. Kaja Kallase hinnang on inimese arvamus, kes ei ole kunagi pidanud ise vaesust kogema, ainelist puudust tundma ega end vaesuse klaaslae alt välja võitlema.

Olgu valitsuse kritiseerimisega kuidas on. Kuid kritiseerides töötavate inimeste sissetulekute suurendamist ja mõeldes ainult rongi esimesele otsale, kus on inimesed, kes järeleaitamist ei vajagi, on kokkuvõttes kõigi inimeste suunal ülekohtune. See külvab segadust neis, kes maksureformist võidavad ja süstitakse viha ja kadedust neisse, kes hästi hakkama saavad. Kas 36 eurot kuus ära anda 2100 suuruselt sissetulekult suurema ühiskondliku õigluse ja sidususe tekitamiseks on ühele ausale inimesele tegelik murekoht?

Meenutan, et Reformierakonna maksuplaani järgi maksaks näiteks 500 eurost alampalka saav töötav inimene ka järgmisel aastal üle 60 euro tulumaksu. Kas see tundub aus ja õiglane?

Adekvaatse analüüsi asemel ei pruugi selline konjukturistlik blogipostipostitus päeva lõpuks hea olla kellelegi. „Koorekihile“ kirjutamine, unustades kõik teised inimesed ja nende vajadused, on kõrk ja kitsas lähenemine.

Kokkuvõttes usun, et eesti inimesed on oma rahakotti puudutavates asjades palju nutikamad, kui muidu isikuvabadusest ja inimeste nutikusest rääkida armastav poliitik arvab ja harjuvad uue süsteemiga üsna kiiresti.