Kui eelmisel aastal lagunes Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioon, olin nagu paljud teisedki siinsed inimesed asjade käiguga rahul. Kord tuli teema jutuks ühe Eesti eluga hästi kursis oleva äriinimesega. Ta jahutas minu innukat optimismi selle üle, et Reformierakonnale on kindlasti kasulik mõnda aega opositsioonis olla ja sisekaemusega tegelda. Ning et selline muutus on kogu meie poliitilisele kliimale soodus. „Aasta pärast näeme, mis on toimunud“, ütles ta elutargalt.
Täna ei tohiks enam olla kellelgi kahtlust, et Eesti arengusuund pöördus aasta tagasi otsustavalt vasakule. Täiendava kinnituse selleks andsid äsjased valimised Tallinnas, sest nüüd on kogu võimutäius nii pealinnas kui ka riigis tervikuna Keskerakonna käes. Kuigi Keskerakonna ideoloogiline välisilme on tegemas läbi muutumist mahakäinud marksismist-leninismist eurasianismi suunas, pole partei sügavam sisu vähimalgi määral muutunud. Eurasianismi ei maksaks kellelgi sinisilmselt pidada parketikõlbulikumaks ideoloogiaks marksismist-leninismist.