Tasuta transpordi ideest loobumine (või vähemalt selle edasilükkamine) on valitsusele muidugi veel vastumeelsem kui aktsiisitõusu pidurdamine, sest see kuulub Keskerakonna armastatuimate valimislubaduste hulka. Aga olge ometi riigimehed – kui majandus- ja taristuminister Kadri Simson pole aastaga suutnud logisevat ideed kindlamatele jalgadele seada, siis tõenäoliselt see idee ei toimi. Või vajab pikemat ettevalmistusaega.

Idee järgi peaks tasuta transport aitama maainimesed liikuma – tegema näiteks maakonnakeskuses tööl käimise majanduslikult tasuvamaks, sest tööle jõudmise eest ei tule enam maksta. Nii oleks, kui ühissõidukid jõuaksid kõikjale, kiiresti ja sageli. Paraku jätavad sõidugraafikud soovida isegi tiheda asustusega Tallinnas, ülejäänud Eestist rääkimata. Ilma sõidugraafikuid optimeerimata ja tihendamata saab tasuta maakonnatranspordist järjekordne raharaiskamisprojekt, mis inimeste liikumisvõimalusi märkimisväärselt ei paranda.

Majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni tasuta maakonnaliinide plaan on kehvasti läbi mõeldud ja ta ei kavatse selle õnnestumise eest täit vastutust võtta. Seepärast ei peaks sellele plaanile riigieelarvest 13 miljonit eurot eraldama.

Selleks et valimislubaduse taha linnukese kirja saaks, tahab Simson raha jagamisel minna enda jaoks kõige lihtsamat teed – mitte inimeste vajadustest lähtudes, vaid haldus- ja ametkondlikke piire mööda. Tasuta hakkavad olema vaid praegu kehtiva 59 avaliku hanke raamesse jäävad liinid, välja jäävad peaaegu kõik maakonna piire ületavad liinid ja rongiliinid, samuti Harjumaa kommertsliinid, kuigi paljud inimesed kasutavad tööleminekuks just neid.

Kohalikud ühistranspordikeskused, kelle kaela Simson sõidugraafikute teema lükata tahab – oma käsi tekkivatest probleemidest puhtaks pestes –, ei ole ennast seni eriti uuendusvõimelistena näidanud. Bussiaegade rongiaegadega ühildamine käib neile tihti üle jõu, liinibussist ökonoomsemaid lahendusi kasutatakse väga hõredalt asustatud kantides haruharva. Mõnel pool on käigus nn nõudebussid, aga sammu edasi – tühjalt või ühe-kahe sõitjaga loksuvate busside asemel subsideeritud taksoteenust pakkuda – ei ole tahetud teha, kuigi tihtipeale võiks see olla sõitjale mugavam ja riigile odavam.

Kokkuvõttes: Simsoni transpordiplaan on kehvasti läbi mõeldud ja ta ei kavatse selle õnnestumise eest täit vastutust võtta. Seepärast pole vaja sellele plaanile 13 miljonit eurot eraldada.

Tuleval aastal kasvab bussiliinide dotatsioon 21,9 miljonilt eurolt 34,8 miljonile eurole, et 1. juulist tagada reisijatele prii sõit maakonnaliinidel. 2019. aastal on lisasumma juba 21 miljonit eurot. Sellise raha eest on võimalik muuta liinid tasust vabaks ja neid ka tihendada.

Tasuta ühistransporti pole olemas. On olemas transport, mille eest maksab mitte reisija, vaid maksumaksja. Sissekirjutuse omamine Tallinnas ja õigus tasuta ühistranspordile ei tee veel maksumaksjaks. Sama asi üle-eestilise olukorraga. Keegi maksab selle lõbu kinni.