1993. aasta märtsis kirjutas soome naisteajakiri Kotiliesi meie uuest põnevast naaberlinnast Tallinnast ja selle odavatest ostuvõimalustest. Selles üldjoontes positiivses loos jäi minu kui varateismelise silm pidama kirjeldusel eesti kaupmehest, kes olla asetanud oma vähesed müügiartiklid tänavasillutisele puhta pitslina peale. Kohalikud olla jäänud kauneid asju imetlema, siis aga saabunud soome vodkaturist, löönud vaikelu oma kinganinaga laiali ja käratanud: „Meil Soomes müüakse selliseid asju R-kioskis!”

Mäletan, kuidas värisesin üle keha ja silm kiskus märjaks. Mul oli häbi oma kaasmaalase pärast. Mul oli häbi olla soomlane.

Viisteist aastat hiljem, kui olin juba aastaid Eestiga tegutsenud, sattusin suvilas juhtumisi sellesama ajakirja peale. Nähes kaanel ilutsevat pealkirja, mäletasin kohe seda kohutavat kirjeldust, ja kontrollisin, ega mu mälu mind petnud. Aastatetagune häbitunne valdas mind jälle.


Nihkes riigipilt toidab eelarvamusi

Ega ma 1993. aastal Eestist veel palju teadnud, Tallinnassegi sattusin esimest korda alles kolm aastat hiljem. Tegelikult on mu 1980-ndate Soomes möödunud lapsepõlv oma mälestustega – või õigemini nende puudumisega – paljudelegi eestlastele tõsist šokki põhjustanud. Kui ma hakkasin paar aastat tagasi Petrone Prindi menusarja tarbeks raamatut „Minu Tallinn” kirjutama, palus kirjastaja Epp Petrone mul pikalt-laialt ka oma lapsepõlvest pajatada – näiteks sellest, kuidas Soomes toona Tallinna kaunist vanalinna ja sellega seotud põnevaid legende kirjeldati.