Mart Tarmak, diplomaat, polüglott, olümpiavõitja sugulane, tunnustatud loomaarsti vend ja Balti keti idee tunnustamata autor, viis juubelihooaja puhul täide oma ammuse unistuse – panna eesti keelde oma sõbra Ilkka Taipale, psühhiaatri ja eutanaasia eestkõneleja, koostatud raamat „100 sosiaalista innovaatiota Suomesta“. Kuna aega nappis, korraldas ta 350 lehekülje tõlke talgute korras. Sedasorti ühistegevus ei ole eestlastele ajalooliselt võõras.

Eesti keeles on raamatu pealkiri siiski „100 Soome innovatsiooni“. Nii on suupärasem ja pole vaja karta, et see „sotsiaalne“ võimalikke lugejaid peletab. Nende s-tähega sõnadega on paljudel eestlastel endiselt keeruline suhe. Ka nendel, kes sündinud pärast Brežnevit ja Kekkoneni.

Kuna raamatu eestikeelne pealkiri ei ennustanud intriigi, oli Raul Rebasel võimalus seda tutvustada äsjasel riigikogu egiidi all ja arenguseire keskuse kaasabil toimunud innovatsioonikonverentsil. Päev lõppes paneeldiskussiooniga, kus sai kahe ülikooli rektoritelt, EASi juhilt ja kommertspanga varahaldurilt küsida küsimusi. Võimalust kasutas, hommikul esitletud raamat käes, ka üks teravamat sorti noorepoolne majandusprofessor. Ta palus nimetada kolm Eesti sotsiaalset innovatsiooni taasiseseisvumisest alates, kui e-residentsus kõrvale jätta.

(Näiteks meie emapalk oma jõulisel kujul oleks ehk kvalifitseerunud, kuigi see on veidi ebaproportsionaalne ja lihtsakoeline vahend iibetrendi murdmiseks. Pealegi võttis Soome Keskerakond selle oma programmi juba aastal 1962.)

Ilmselt paljudele innovatsioonihuvilistele üllatusena aga ei andnud moderaator, vahelduseks opositsioonis oleva erakonna saadik, panelistidele võimalust igati arusaadavale küsimusele vastata. Ta pareeris küsimuse vähimagi kõhkluseta, argumendiga, et sellel konverentsil on teine fookus. Tõepoolest oli ta juba oma hommikustes avasõnades tähelepanu juhtinud seisukohale, et „innovaatiline sotsiaaleluasemeprogramm – see pole innovatsiooni pärusmaa“. Miks mitte, innovatsioonile võib läheneda ka Schumpeteri moodi kitsalt ja puhtmajanduslikult.

Kohaletulnuid võis siiski jääda vaevama küsimus, et kui Soome 100 sotsiaalset innovatsiooni ei ole suutnud väärata nende tehnilist ja majanduslikku edenemist, siis miks peaks seda kartma Eestis?

Kuid võib-olla siiski. Sibeliuse Akadeemia lõpetanud helilooja Jüri Reinvere arvab, et „Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine.“ (Soome on eestlastele tundmatu maa, Sirp 1.12.2017). Eestlastele seostub kokkuhoidmisega vist tõesti eelkõige kasinus.

Igatahes jäi sellel üritusel, mille alapealkiri oli „riigi võimalused ja valikud“, maavõistluse arvestuses Eesti skoor avamata. Raamatu esmailmumise puhul 2006. aastal tõdes selle koostaja, et ka Soomes kiputakse majanduse vundamendina nägema tihti vaid tehnilisi läbimurdeid. Taipale arvates oleks paljud neist jäänud sündimata ilma rohkete poliitiliste, sotsiaalsete ja igapäevaelu puudutavate uuendusteta.

Äkki on esseist Reinverel tõesti õigus, kui ta väidab samas, et „Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.“ Ehk aitab kogumik avardada veidi ka meie arusaamu elu olulistest koostisosadest siinsel laiuskraadil ja vennasrahvast paremini mõista. Enne meid on seda tõlgitud pea kolmekümnesse keelde. Parempi myöhään jos silloinkaan.