Algus oli paljulubav, värske peaministrikandidaat lubas hakata muutma Eesti poliitilist kultuuri ning kaotada arusaama, et vale mees ei või õiget asja teha. Siiralt innustas ta ka opositsiooni kaasa mõtlema ja edasiviivaid seadusmuudatusi edastama. Lubades, et ühtegi ettepanekut ei lükata tuimalt kõrvale, vaid arutatakse kindlalt läbi.

Täna, aasta hiljem, ei tunneta keegi, et poliitiline kultuur oleks kuidagi muutunud. Julgelt võib öelda, et opositsiooni jutt on valitusele kui üks tühi koht. Kas tõesti on praegune opositsioon võimetu ja ei suuda esitada valitsuse jaoks edasiviivaid eelnõusid? Tundub hoopis, et ega praegune valitsus ei oska peale iseenda kedagi kuulata.

Võtame näiteks alkoholiaktsiisi, mida selle valitsuse aja jooksul on jõudsasti tõstetud ning mis on saanud tugevat tagasisidet igast ilmakaarest. Kas valitsus on vaevunud kuulda võtta opositsiooni seisukohti, ettevõtlusorganisatsioonide või siis erinevad majandusekspertide arvamusi? Ei ole. See, et nüüd võeti vastu otsus, et järgmine aasta tõuseb alkoholiaktsiis kaks korda vähem, on lihtsalt kõige eelneva tagajärg. Valitsusel ei jäänud muud üle, nad said lõpuks aru, et plaanitud mahus aktsiisi ei laeku ja ei hakka edaspidigi plaanitud mahus laekuma.