Vesterbaca väidab, et juba saabuval aastal alustavad 12 puurimismasinat, mis maksavad tühised 30 miljonit eurot tükk, Soome lahe graniitpõhjas kibedat müttamist. Töö pidada juba viie aasta pärast päädima regulaarse rongiühendusega sõsarriikide pealinnade vahel.

„Et viie aastaga valmis saada, on plaan puurida kuuest suunast korraga. Puuritakse kaks tunnelit, mille läbimõõt on 17 meetrit," kirjeldab tunnelimees oma plaane. „Tunnelil hakkab olema neli jaama: Tallinn, kunstlik saar Helsingi juures, Keilalahti-Otaniemi ja Helsingi-Vantaa lennujaam," selgitab ta logistikat. „Iga jaama ümber planeeritakse uusi linnaosi 50 000 elanikule," teatab Vesterbaca ideest suurendada Talsingi elanikkonda viie aastaga 200 000 võrra.

Mastaabid, lennukad arengud, innovatiivne lähenemine, tõhus reklaamlubadus - need kõik on Vesterbaca jutus olemas, puudub vaid selgus, kuidas on võimalik alustada töödega, kui puudub projekt, keskkonnamõjude hindamine ning vee erikasutusluba. Nii muljetavaldavate rajatiste puhul ei saa ilma nendeta kohe kuidagi hakkama.

Projektiks ei saa pidada kiiruga sirgeldatud visiooni, mis näitab tunneli umbkaudset kulgemist. Vaja on üksikasjalikke jooniseid, milles näidatakse grandioosse objekti ehitamise kõiki üksikasju. Sellele eelnevalt tuleb aga viia läbi korralik keskkonnamõjude hindamine, mis selgitab, kas tunnel ei kujuta endast ohtu Läänemere niigi haprale elustikule ning alles seejärel võib asuda taotlema vee erikasutusluba, mis üksnes Helsingi lähistele planeeritud 50 000 elanikuga tehissaare rajamiseks eeldab väga põhjalikku menetlust. Seadmata kahtluse alla Vesterbaca siirust, paneb imestama võhiklikkus, millega 15 miljardilist projekti vedav mees planeeringuprotsessi suhtub.

Vassib teadmatusest või tähelepanuvajadusest?