„Pevkuri poliitiline harakiri meenutab Siim Kallase oma 2014. aastal," meenutab ta. „Mõne tunniga muutus kõik, Reformierakond kaotas juhi selgest taevast tulnud välgulöögiga."

Analüütiku sõnul viitasid mitmed märgid veel eile, et erakonna senine esimees kavatseb anda vähemalt taandumislahingu.

„Pevkuri tool kõikus, aga milleks siis meeleheitlik katse forsseerida juhatuse valimised juba jaanuaris? Milleks kogu programmiline jutt muutuvast Reformist? Milleks eilne Pevkuri pehmelt öeldes kummaline gambiit maksurindel lubadusega, et Keski valitsuse 500 eurone tulumaksuvabastus jääb?" küsib ta.

Lobjakase sõnul muutus ilmselgelt midagi väga järsult, tundidega.

„Pevkuri kiri parteiliikmetele on kantud puhangulisest idealismist, aga "kõik partei hüvanguks kaasa arvatud elu" oli see tekst, millele vanad bolševikud kirjutasid siis, kui silme ees oli surm parteipuhastuses. Karta on, et Pevkuri idealismi juured on mingis sarnases väljapääsmatus olukorras."

Millest eest end kaitses?

Huvitav on küsimus, et millest Pevkuri pöördumine teda säästab. „Võib-olla on see Kaja Kallase hävitav võit, võib-olla midagi hullemat," arutleb Lobjakas. „Võib-olla loodab ta kuristikku hüpates Kristen Michali kaasa võtta. Pole aga kahtlust et reformi võimu sampo pöörleb sügavamal, kui seda on parteijuhi positsioon."

Poliitikavaatleja viitab Pevkuri Postimehele antud intervjuule, öeldes, et tema hoiatused Kaja Kallasele on oraakellikud: „Uue juhi peamised ohustajad on Michal ja tema enda isa. Võib ette kujutada, et me hakkame niiditõmbeid nägema mitte niivõrd Reformierakonna programmis kui Kaja Kallase koalitsioonivalikutes."

Mis puutub Reformierakonna tulevikku, valitseb siin Lobjakase sõnul oht, et Kaja Kallase tulek saab aasta ja kolme kuuga vanaks uudiseks. „Eilne ETV Foorum andis märku, et valitsuses ollakse üle saamas esmasest tulumaksuvabastuse šokist," hindab ta. „Suur osa Reformi argumentidest on demagoogia, äkkrünnakuna toimiv, aga pikki debatte need argumendid vastu ei pea."

Valimiste järel tuleb aga analüütiku sõnul lahendada veelgi olulisem küsimus: kas pürgida valitsusse iga hinna eest või teatud tingimuste puhul siiski mitte.