Ühest küljest mõistan ma täiesti osade ettevõtjate motiive ja muret, kui neil polegi suurt valikut meie tööjõuturul. Kahtlemata oleksid nad õnnelikud, kui riik looks à la carte menüü, kust noppida parimaid töötajaid või vabandust, õigemini odavamaid töötajaid, väheste nõudmistega. Ilmselgelt pole paljudel tööandjatel hetkel võimalik tuua vastavalt soovile odavtööjõudu näiteks Ukrainast või Moldovast, kuna kvoot võõrtööjõule 0,1% alalisest elanikkonnast on pannud range piiri. Samas on siin peidus üks oluline aspekt, millest need nõudjad aga keelduvad rääkimast.

Meil ei ole probleeme mitte sellega, et ettevõtjad ei saaks värvata kvalifitseeritud kõrgepalgalisi töötajaid teistest riikidest, vaid just nimelt on paljudel tahe importida madalapalgalisi töötajaid, kuna paljud eestlased pole lihtsalt enam nõus näljapajukil elama. See tähendab, et paljud eestlased julgevad küsida töötasu, millega elab kuidagigi ära.

Teadlik illegaalne tööjõud