Peapõhjuseks ja –ettekäändeks on ikkagi USA-Balti harta 20s aastapäev. Tuletaks meelde, et selle dokumendi allkirjastasid 16. jaanuaril 1998 Bill Clinton, Lennart Meri, Guntis Ulmanis ja Algirdas Brazauskas.

Tegu oli paljuski teedrajava geopoliitilise dokumendiga NATO edasise laienemise poliitikas nn. piirialadel. Nimetaksin seda ka variandiks B, sest algse dokumendi üle käis suur vaidlus ja uus hakkas jumet võtma alles siis, kui Venemaa toonane välisminister Primakov oli septembris 1997 lubanud, et Balti riikidesse ei viida tanke sisse nagu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Sain ka ise kaasa rääkida selle dokumendi arutelus ja pooldasin koos Läti ja Leeduga Balti Ministrite Nõukogu ja Balti Nõukogu äramärkimist dokumendis, samas kui Eesti välisministeerium ja riigikogu väliskomisjoni enamus tahtis piirduda vaid Läänemeremaade nõukogu mainimisega.

USA-Balti hartat võib pidada nn. pehme jõu (soft power) esimeseks kompaktseks ühiskirjelduseks ja säärasena oli ta eeskujuks ka Aadria harta (2.mai 2003 USA, Albaania, Horvaatia, Makedoonia) sünnile. USA-Balti harta nägi ette osaliste regulaarseid kontakte, milledel oli suur kaal vahepealsetel keerulistel aastatel ja miks mitte juubeliaastal – kui olukord on vaid keerulisemaks läinud – mitte kohtuda ja arutada geopoliitilist ja kontinentaalset seisu kõige kõrgemal tasemel.

Miks mitte ka pisut laiemas koosseisus (Soomet ja Poolat kaasates?).

Tulenevalt tänasest seisust suurriikide suhetes on naiivne loota, et nn. allikad paljastaksid kõik, mida nad tegelikult teavad USA-Balti võimaliku uue tippkohtumise kohta. Samas sunnib juba avalikustunud info tõstma küsimust – kas me ikka oleme omalt poolt n.ö. täisvalmis kohtumiseks, kui Washingtonist kõlab lõplik "jah".

Nagu öeldud – 1998. aastal pakuti välja pehme jõu programm, täna toimetab idanaaber üksnes jõu positsioonilt, ent on käivitanud ka oma pehme jõu programmi, mis selgelt sihitud ka kaasmaalaste kasutamisele Balti riikides. Mida on Eesti, Läti ja Leedu valmis täna ütlema selle kohta, mis pandi kirja 20 aastat tagasi?

Balti riikide koostöö vajalikkuse võrdväärsest tunnustamisest kõigis kolmes pealinnas pole enam ammu kahtlust. Samas selge seegi, et Eestilt, Lätilt, Leedult oodatakse ja täiesti loogiliselt nõu ja soovitusi suhtlemiseks idanaabriga ja see ei puuduta ainult Balti riike. Piisab, kui meenutada USA asepresidendi Pence’i liikumist marsruudil Tallinn-Thbilisi-Podgorica ehk Eesti-Gruusia-Montenegro. Tuleb ette, et kui 2005. aastal viibisin Riigikogu delegatsiooniga Washintonis, olin ainus, kes tõstatas Sumner Wellesi deklaratsiooni käsitlemise.

Ehkki oli selle ümmargune aastapäev ja 5 aastat hiljem kõlas Washingtonis uus käsitlus „jõu ja jõuga ähvardamisest“ rahvusvahelistes suhetes, millele järgnes Kremli kiire vastusõnastus.

Täna on Lääs küll pidevalt kinnitanud ühishoiakut Ukraina vastase agressiooni suhtes, ent tekkinud paigalseis vajab ületamist mingi uue lähenemisega. Ehk aitaks sellele kaasa uus süüvimine 8. jaanuaril 1918 esitatud USA presidendi Woodrow Wilsoni 14 punkti, milles mitme nurga alt juttu rahvaste enesemääramise õigusest ja kus kirjas ka USA eriline lähenemine Venemaale. Igal juhul on selle programmilise avalduse aastapäev piisav põhjus ühisaruteluks.

Kas siis Trumpi poolt juba aktsepteeritud Poola-Horvaatia algatuse raames või mingit uut geopoliitilist platvormi pakkudes. Mainin seda ühenduses ühe teise juba kõlanud arvamusega, et Eesti (president) võiks hakata Soome asemel vahendama USA-Venemaa suhteid.

Tahta võib paljutki, aga hakatuseks tuleb ikkagi kujundada teistelegi nähtav ja usaldusväärne geopoliitiline tagala. Tänaste suurriikide isekad juhid eelistavad selgelt suuremaid ja geopoliitilisi lahendusi.