Ning ma mõtlen, et kas see on nüüd vabariigi sümbolite ja eesti rahva iseolemise vaikse kustutamise algus? Sest kui meenutada lõppenud 2017. aastat, siis oleme kuulnud, et meil pole enam vaja rahvusriiki, et perekond ei ole püha, rahvusülikool ei pea kaitsma emakeelt, et igaüks võib olla eestlane...

Vabandage väga, aga kellele seda Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva üldse korraldatakse? Eestis elavatele, soovitavalt moodsalt identiteedita, rahvustundeta, emakeeleta inimestele? Aga neid see vanaaegne värk ju enam ei huvita! Või välismaalastele? No nemad saavad ilma selleta küll suurepäraselt hakkama.

Sümbolitega ei tohi ka näpukaid juhtuda
Äkki oli see näpukas? Isegi kui oli, siis oma vabariiki pidades ei tohi sümbolitega selliseid näpukaid juhtuda. On asju, mida tuleb jälgida piinliku täpsusega. Sümbolid hoiavad meid kinni kiirelt muutuvas ajas, ankurdavad meid ajaloo tormlevas voolus, kus muidu oleksime nagu kuivanud lehekesed tormis. Sümbolite kordamine kinnistab meid ühtse rahvana, riigina. Huvitav, mis oleks juhtunud, kui Liivalaia tänava uue ministeeriumihoone avamisel oleks selgunud, et maja seinale on kinnitatud kolme asemel vaid kaks leopardi kujutist? Kehitame õlgu ja nendime, et see oli kellegi näpukas? Või lehvib lipp päev otsa tagurpidi pika Hermanni tornis? Näpukas?

Kõige hullem on juhtunu juures see, et ei saa aru, kes selle eest vastutab. Aga kui tegu on riiklike sümbolitega, siis ei ole vastutus lahustuv, vaid väga konkreetne. Sest meil on tegu institutsioonidega, mis on meie riigi tugisambad. Oli see Eesti Rahvusringhääling, kus unustati hümni mängimine ära? Aga nii pole õige küsida.

Õige on küsida, et kes oli see inimene, kes vaatas üle ja kinnitas sellise aastavahetuse kava, kus puudus hümn. Suur hulk maksumaksja käest kokku kogutud raha kulub meelelahutuslikuks ürituseks, aga siis selgub, et kui papp käes, siis polegi vabariik enam tähtis, sest põhiline on see, et pulli peab saama ja bändid esinema. See on tõesti võimalik, kui inimestel puudub ajalooline mälu, kui meelelahutus ja pull ongi nende põhitöö.

Aga kui seda nägid ja kooskõlastasid paljud inimesed, kellel on mälu ja prioriteetidega asjad korras? Kas mitte keegi neist hümni puudumist ei märganud? Kas ka president ei märganud ja kas oli see tema meelest täitsa lahe ja noortepärane mõte alustada Eesti Vabariigi sajandat aastat ilma vabariigi hümnita? Ja kui see oligi nii mõeldud, ja traditsioone ning sümboleid võib lihtsalt heast peast prügikasti visata, siis mis ootab meid ees homme?

Miks ma hümni aastavahetusel mängimata jätmise pärast torisen, võib küsida. Chill ja Netflix, sõbrad, elu läheb edasi! Aga sellepärast, et see on esimene tõesti suur tükk, mis kukkunud välja meie rahvast ja riiki kaitsvast ühtsuse müürist. Seda müüri, mis hoiab meid rahvana koos, lagundavad iga päev arvamusartiklid ja kommentaarid, mis väidavad et igaühel on oma tõde, et need kõik on võrdsed ja mingeid põhiväärtusi ei ole olemas, et kõigil on õigused, kuid pole vastutust, ja mitte midagi ei tule enam välja teenida.

Õnneks on väga palju inimesi, kes seda lagundamist samuti märkavad. Nad on need, kes selle riigi üles ehitasid. Ja sellepärast ma ütlengi, et olen viimse hingetõmbeni sellise Eesti vastu, kus uus aasta algab ilma vabariigi hümnita.