Ekretiinlusse nakatunul tekkib silmadele ja kõrvadele kae, mis laseb informatsiooni läbi valikuliselt. Samuti halvab haigus nakatunu semiootikatunnetuse ning süvenemis- ja analüüsivõime. Haige maailmatajus on kattuvaid tunnusjooni nii autismi kui depressiooni kui piiripealse isiksusehäire põdeja arusaamadega ümbritsevast elust. Esiteks on tal vaja rangeid rutiine ja teiseks näeb ta kõike mustades värvides. Tema reaktsioonid ühiskonnas toimuvale muutuvad ettearvamatuteks, ülepaisutatuteks, äkilisteks ning ründavateks. 

Nakatunule näib lausa meeldivat kutsuda endas esile ühiskonnas emotsionaalseid draamasid, käsitleda end ohvrina ja tunda rahuldust, kui kõigi tuju on rikutud. Tegemist on mustrilise käitumisega, mida märkavad kõik teised peale nakatunu enda. Samas on võimatu ennustada, mis ja millal vallandab järgmise haigushoo. Kuid on märgatud, et ühe ekretiinlase haiguse ägenemine toob sama kaasa ka teistel ekretiinlastel.

Viimane ohver

Teadaolevalt viimane ekretiinlusse nakatunu on vana ajakirjanik Priit Hõbemägi, kes algatas ühiskonnas moraalipaanika, kuna hümni asemel kõlas Eesti Vabariigi juubeliaasta avapalana Vabaduse väljaku rahvapeol peale presidendi kõnet hoopis "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, teadsid juba meie vaarisad suitsutaredes.