Kogu sotsiaalmeedia kubises samast teemast, nagu ikka tähtpäevade ajal, nagu jõulud, jaanipäev või 1. september. Valitses piduilk ja lootusrikas meeleolu, kõik jagasid rõõmu või hämmastust selle kohta, mida Mangi horoskoop neile ennustas. Mõned viskasid nalja, teised virisesid, et aitab juba, ärge tehke! Neid viimaseid oli õnneks vähemuses ja minagi kuulusin nende sekka, kes horoskoobi ilmumise üle rõõmsat nalja viskasid. Ma olen nimelt Tiiger ja Veevalaja, neile aga oli horoskoop seekord eriti helde, lubades suurepärast aastat. Lisaks kõigele muule läks juba jaanuari ennustus täppi, seega võis ilkuda küll, nii parasjagu piiri peal, et keegi ometi ei arvaks, et sellesse väga tõsiselt suhtuda tohib, aga samas ajas teema niivõrd elevile, et ei saanud ka vaiki olla.

Miks neid horoskoope nii väga innukalt loetakse? Ma arvan, et see on lootus helgemale tulevikule ja seega ainult tervitatav nähtus. Horoskoobi kirjutajal on selles suhtes suur koorem õlul, et kui kellegi taevakaart ka ei näita midagi väga helget, siis sõnastama peaks loo ikkagi nii, et inimene lootust ei kaotaks. Horoskoop on see sõnum, mis võibolla ehk hoiatab, kuid üldiselt süstib optimismi ja peaks jääma pigem helgetesse või vähemalt neutraalsetesse toonidesse, mitte kraaksuma kurja ja levitama süngust. Niisugused Mangi horoskoobid ju enamasti ongi.