ETV võttis Eesti Vabariigi juubeliaasta vastu hümnita, tekitades sellega pahameeletormi. Loomulikult oleks võinud hümn uusaastaööl ETV eetris kõlada, kuid kohe pärast presidendi kõnet ehk enne südaööd. Põhimõtteliselt aga tõstatas hümnivaidlus minu arvates hoopis laiema küsimuse: kas me ei hoia ehk Eesti hümniga liiga kramplikult minevikust kinni? Kas tõesti on see poolteist sajandit vana laul – ühe Soomes elanud sakslase viis, millele Johann Voldemar Jannsen tegi eestikeelsed sõnad – parim valik Eesti hümniks?

Paljud pole seda laulu seniajani omaks võtnud. Kui hümnist juttu teha, leitakse sellel tihtipeale puudusi. Ühed pooldavad laulu kohendamist, näiteks jumalale viitavast salmist loobumist, teised ulatuslikumat sõnade uuendamist, kolmandate südames heliseb hoopis „Mu isamaa on minu arm” või mõni kolmas viis.

Millal veel tõsisemalt hümni üle arutleda kui mitte nüüd, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal?

Leian, et Eesti hümni tuleb muuta või otsida asemele parem alternatiiv. Pole kohane kasutada hümnina naaberriigilt laenatud lugu, Friedrich Paciuse viisistatud tudengite joomalaulu. Kas tõesti pole me suutelised ise hümni viisi looma?

Kui mitte otsida päris uut, siis oleks palju isamaalisem eelistada näiteks vana head laulu „Mu isamaa on minu arm”, mille sõnad kirjutas Lydia Koidula ja viisi lõi Gustav Ernesaks. See laul on olnud meie mitteametlik hümn juba pikka aega. On nimetatud teisigi kandidaate: „Hoia, jumal, Eestit”, „Sind surmani”, „Isamaa ilu hoieldes”, „Mu isamaa armas”, „Eesti lipp”, „Koit”, „Laul põhjamaast” jt.

Samuti häirib paljusid see, et suur osa meie hümnist, konkreetsemalt selle kolmas salm, räägib ristiusu jumalast. Selline hümn ei ole Euroopa kõige vähem usklikule ja riigikirikuta riigile kohane. Viie aasta eest algatati kampaania hoida kolmanda salmi ajal suu kinni. See viitab, et miinimumprogrammina vajab ülevaatamist hümni sõnastus.

Kolmandaks, laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ei ole rahvas minu meelest algusest peale täiesti omaks võtnud. Peale välispäritolu häirib näiteks Jannseni kohmakas värsistus. Kindlasti on meil kõigil tuttavaid, kes hakkavad puterdama, kui neilt küsitakse, mis on Eesti hümn: oli see nüüd „Mu isamaa on minu arm” või „see teine lugu”? Kas sina suudad Eesti hümni peast laulda?

Sama probleem on ka soomlastel, kes ikka ja jälle kaaluvad uueks hümniks Jean Sibeliuse „Finlandiat”. Peale esteetiliste kaalutluste on nimetatud, et Paciuse laulu sõnad olid algul rootsikeelsed, see ei rääkinud Soomest, vaid üldisemalt Põhjamaadest ja alles hiljem lisati sinna napp viide Soomele. Pealegi sarnaneb „Maamme” üsna paljude teiste hümnidega, „Finlandia” eristuks paremini.

Minule on jäänud Eesti hümn lapsest saati kaugeks, ehkki kasvasin rahvuslikus vaimus. See laul kuulub nii viisilt, sõnadelt kui ka üldmuljelt üle-eelmisse sajandisse, mis teeb nooremale põlvkonnale sellega suhestumise keeruliseks.