Aastaid Prantsusmaa inimõiguste suursaadikuna üle maailma missioonidel käinud François Zimeray, praegune Prantsusmaa suursaadik Taanis, peab väga ohtlikuks kinnismõtet, et kedagi ei tohi solvata.

Sel laupäeval möödus kolm aastat Charlie Hebdo ajakirjanike hukkamisest. Kuu aega pärast rünnakut sattusite te sõnavabadusest rääkides ka ise relvarünnaku alla. Kirjeldage palun, kuidas see juhtus!

Just pärast Charliet sain sõnavabaduse eest võitlejatelt kutse nende Kopenhaageni üritusele. Alguses ma kahtlesin. Sest on inimesi, kes arvavad, et karikaturistid on provokaatorid, et diplomaatia roll ei ole provokatsiooni toita. Aga ma ütlesin endale, et ma tunnen nende inimeste üksindust, kes riskeerivad inimõiguste kaitsel oma elu ja vabadusega. Ja minu amet oli olla inimõiguste suursaadik.

Esitasin oma kõne ja läksin istuma klaasist ukse juurde, sest arvasin, et lahkun peagi. Siis kuulsime pauku. Siis tuli teine pauk ja kolmas. Sain aru, et see on Charlie. Meid rünnatakse. Politseinikud said haavata. Automaatrelvaga mees tulistas täie auruga, endal kuulivest seljas. Ilma politseiniketa oleksin ma surnud, sest tema eesmärk oli seal kõik ära tappa. Meedias kirjutati, et sihiti karikaturiste. Aga ei, meie kõik olime sihikul. Ka režissöör Finn Nørgaard, kes suri.

Me olime tulistamise ajal põrandal, siis jooksime tagaukse kaudu välja. Mina pöörasin paremale, Finn aga vasakule ja kohtas tulistajat, kes ta tappis. Selle rünnaku võttis Daesh enda nimele. Tulistaja oli Taanis sündinud palestiinlane.

Kuidas see sündmus mõjutas teie arusaama islamismist?

See kinnitas ideed, et islamism on totalitarism. Vägivaldne ja vallutav. Ei tohi olla selles suhtes naiivne. Sündmus kinnitas ka, et islamismis on kaks teemat: religioon ja poliitiline liikumine. Meie näeme aga vaid religiooni.