Üks teemasid, mille raames eestlust defineerida, võiks tõesti olla ka nn "ametlik" hümn kui sümbol, sest laulud ja muusika on Eesti kultuuri tihedalt, lausa pühalikult põimitud.

Praktiliselt on taoliste tavade muutmine isegi keerulisem kui millegi, mis seadusse kirja pandud. Kui keegi tahaks uue lipu või vapi teha, saaks selle seadusega sätestada, aga hümni kuskil seaduses ju kirjas pole. Aga kuidas üldse sellises küsimuses tänases Eestis konsensusele jõuda ja see konsensus kinnistada?

Olen skeptiline, kas tänases kiires ja hüsteerilises kneejerk-reaktsioonide Eestis selle asja üle mõistlikult arutada saab. Diskussiooni üritavad tänapäeval pidada omavahel inimesed, kellel on vähe ühist ning kellel pole ka soovi ühist aruteluruumi luua: ühed on ühe jalaga kosmopoliitses maailmaruumis, milles näevad uusi, suuri võimalusi kogu inimkonnale; teised hoiavad kramplikult kinni viimastest neile olulistest asjadest, mida kardavad kaduma minevat. Osa on juba selle peale solvunud, et Päevalehes sellel teemal üldse midagi aruteluks tõstatati.