Laias laastus ei ole praeguses Eesti hümni võimaliku muutmise arutluses midagi uut. Samalaadseid mõtteid avaldati Eesti Vabariigi 1920.–1930. aastatel ja ka viimasel 25 aastal. Hinnanguliselt kordub isegi 90% poolt- ja vastuargumente.

Eesti rahvuslus sündis ja sai traditsioonid Tsaari-Venemaa tingimustes, kus rahvusluse alatoon oli kas rohkem või vähem riigivastane. 1920. aastate algul otsiti noores Eesti riigis võimalusi, kuidas ühendada rahvuslust omariiklusega. Nii mõnigi kord leiti, et nüüdne aeg nõuab uusi rahvuslikke sümboleid. Ühele ei sobinud sinimustvalge lipp, teine pidas vajalikuks luua Eestile „päris oma” vapp. Leidus neidki, kes pidasid Eestile sobimatuks hümni, mille viis kattub Soome hümniga ja autor on koguni sakslane. Mis aga on „päris eestilik”, siin lahknesid arusaamad kohati lausa diametraalselt.

Juba 1920. aastate algul ilmus esimene laine Eesti uue hümni teemalisi kirjutisi. Uueks hümniks pakuti Karl August Hermanni „Isamaa ilu hoieldes”, Friedrich August Saebelmanni „Kaunimad laulud”, Tuudur Vettiku „Su põhjamaa päikese kullast” ja veel paari pala. Poleemika jäi juhuslikuks, sellega ei liitunud tuntud ühiskonna- ja riigitegelased.