See, et kahel riigil võib olla ühine hümn, on maailma mastaabis haruldane pretsedent. Ei Soomes ega Eestis ole aga selle fakti ümber kunagi erilist tolmu keerutatud, sest oleme soomlastega lähedased hõimurahvad.

Aga siiski – miks selline enesestmõistetavus? Küllap seepärast, et Fredrik Paciuse „Maamme”, eestikeelse pealkirjaga „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, on meie ärkamisajast, st 19. sajandi teisest poolest alates olnud eestlastele väga hingelähedane. See soome laul on meie rahvusliku iseteadvuse rüpes kasvanud kahe riigi ühisosaks. Paciuse laul on tugevalt karastatud, laulupidude tõusulaineil laulsime selle hümniks juba ammu enne Eesti Vabariigi sündi ja ainuüksi seetõttu on tal kõrge kullaproov. Praeguseni on hümni sõnad kasutuses muutumatul kujul, just sellisena nagu need lõi Johann Voldemar Jannsen esimese üldlaulupeo jaoks. Laulust sai nn Soome silla tugev alustala.